/nginx/o/2021/07/12/13912513t1hdee8.jpg)
Alanud kevad on viinud paljude mõtted aiatöödele ja millegi ise kasvatamise hasartsetele rõõmudele. Need, kellel on võimalus külvata peenrasse enamat kui maitserohelist, mõtlevad ja unistavad oma kartulist, värsketest väikestest varajastest magusatest mugulatest.
Terje Tähtjärv, Eesti Taimekasvatuse Instituudi Jõgeva sordiaretuse teadur, on Maablogis selgitanud, mida peab algaja kartulikasvataja teadma, millega magusate mugulate saamisel arvestama.
Alusta sellest, et vaata üle, milline on sinu aia või põllu muld. Kuigi kartulit peetakse väga kohanemisvõimeliseks, on tal ikkagi kasvutingimustele omad nõudmised. Nii näiteks armastab kartul hästi õhustatud, kergesti soojenevat, piisava niiskusvaruga ja kivivaesemat mulda. Mida priskem huumuskiht, seda parem. Raske savimuld ei lase liigse vee tõttu mugulatel hingata või siis kuivab selline muld kuival perioodil hoopis kivikõvaks. Liivmullad seevastu võivad osutuda kartuli jaoks liiga kuivaks, tekitades põuakahjustusi. Kui aias sobivat mulda ei ole, siis võid teha ka kõrgpeenraid kartulitele sobivate kasvutingimuste loomiseks.
Kartul on nõudlik mullahappesuse suhtes. Kõige tervemad ja kärnavabad mugulad kasvavad nõrgalt happelises mullas, mille happesus (pH) on 6,0–6,5. Mulla happesust saad hinnata nii testriga kui ka seal kasvavate taimede järgi. Näiteks võid happelistelt muldadelt leida tuntud umbrohtudest põldrõigast, väikest oblikat, põldkannikest ja sammalt. Aluselistel ehk leeliselistel muldadel kasvavad humallutsern, Rakvere raibe ja põldsinep. Neutraalses ja nõrgalt happelises mullas tegutsevad rõõmsalt vihmaussid ja seal kasvavad hea meelega ka piimohakad.
Neutraalses ja nõrgalt happelises mullas tegutsevad rõõmsalt vihmaussid ja seal kasvavad hea meelega ka piimohakad.
Mulla happesuse vähendamiseks saad kasutada klinkritolmu, dolomiidijahu, paekivijahu või tolmpõlevkivituhka. Väikeaias piisab vahel ka sellest, kui lisad mullale orgaanilist väetist, näiteks komposti, puulehti või puutuhka. Väldi kindlasti happeliste väetiste (lämmastik- ja kaaliumväetised) liigset kasutamist.
Kartul vajab oma kasvuks väga palju toitaineid, aga ära värsket sõnnikut kartuli vagudesse viska, sest nõnda soodustad hoopis pealsete kasvu ja lood paremad tingimused mugulahaigustele. Kasuta võimalusel komposti ja juba laagerdunud sõnnikut. Mineraalväetiste kasutamise kohta loe infot pakendilt, need peavad olema kindlasti kloorivabad ja kartulile sobilikud. Väetisi on isegi mahekasvatajatele; need on ühtviisi looduslikud ja sõbralikud nii mulla kui ka kasvataja suhtes.
Järgmisena on oluline teada, mida kasvatati põllulapil eelmisel aastal. Oled küllap kuulnud eelviljadest või külvikorrast ja taimede omavahelisest sobivusest. Kartulit on hea maha panna põldudele, kus on enne seda kasvanud teravili; eriti hea, kui selleks oli rukis või kaer.
Eelviljadeks sobivad hästi kõik liblikõielised kultuurid. Ettevaatlik pead olema aga kõrrelisi sisaldavast rohumaast kartulimaa tegemisel. Tavaliselt leidub seal palju orasheina, mis on lemmikuks maiuspalaks naksurlaste vastsetele, keda teatakse ka kui traatusse (ära aja segi kiduussidega). Heina hävitamise järel jäävad vastsed oma lemmiksöögist ilma ja nad peavad kohanema kõigesööjaks. Eriti meeldib neile aseaineks kartul, aga nad ei põlga ka salatijuurt, teiste köögiviljade juuri ja juurvilju, mida me isegi tahame oma peenralt saada.
Kasvunaabrite suhtes on kartul leplik ja heades suhetes enamiku köögiviljadega. Küll ei soovita tema naabriks valida tomatit, paprikat ega tubakat, kellega tal on sarnased kahjustajad. Kurgi, suvikõrvitsa ja kõik teised kõrvitsalised paigutaks samuti kaugemale.
Kartulisordi valimisel peab nutikas kasvataja esmalt nõu perega ja uurib välja, missugust kartulit eelistatakse või mida enamasti ses peres kartulist tehakse
Järgmisena tasub mõelda sellele, kas soovid enda kasvatatud kartulit süüa ainult suvel ja sügisel, niikaua kui saad seda otse peenrast võtta, või tahad süüa isekasvatatud kartulit niikaua, kui seda jagub. Suurema koguse kasvatamine nõuab muidugi kartulile sobivate tingimustega hoiukohta.
Nutikas kartulikasvataja kasvatab korraga kolme sorti kartuleid.
Üks sort võiks olla kiire algarengu ja kiire kasvuga, mida saaks süüa kohe varasuvel. Sortide valik on lai: Flavia, Arielle, Solist, Ranomi; uuematest Red Sonia ja Sanibel; kes eelistab eestimaist, võib panustada Maretile.
Teised kaks sorti võiks olla pikema kasvuga, mille koristamise saaks lükata augusti lõppu või septembri algusesse, kui ilmastik pole veel kartulit haigustega päris ära kiusanud, aga mugulatel on koor juba enam-vähem kinnistunud. Need võiksid olla erinevat kasutustüüpi sordid, et oleks võimalus valmistada erinevaid toite, sest sort, mis sobib keedukartuliks, ei pruugi sobida küpsetamiseks ega pudru valmistamiseks.
Sordi valikul mõtle ja arvesta ka sordi haiguskindlusega. Kui soovid kasvatada lehemädaniku suhtes vastupidavamaid sorte, siis eelista Antit, Andot, Reeta, Carolust ja üsna hiljuti levima hakanud Alouette’i.
Eesti sordilehel olevate sortide kasutustüübid ja muu info leiad Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõuandeteenistuse veebilehelt.
Esmase valiku võiksid teha Eesti oma kartulisortide seast, mis on aretatud meie tingimustes ja mille kohta leiad infot Eesti Taimekasvatuse Instituudi kodulehelt.
Kogemused näitavad, et iga sort käitub erinevates kasvukohtades erinevalt ja kasvutingimused mõjutavad nii kartuli kasvamist kui ka tulevase toidu maitset. Päris universaalset sorti pole olemas.
Kui eesmärk on süüa hästi kiiresti enda kasvatatud mõnusaid mugulaid, siis tuleb kartul aegsasti idanema panna või soetada kogenud kartulikasvataja käest juba idandatud mugulad. Ettekasvatatud kartuli maha panekul tuleb olla ettevaatlik. Selleks, et mugulad hakkaksid kasvama, peab muld olema soojenenud 8–10 kraadini. Kui oled kartulid mulda visanud, siis kaitse kindlasti juba tärganud kartulitaimi juhuslike öökülmade eest, kasutades tõhusat katteloori.
Populaarsust koguvates kogukonnaaedades võid uurida, kes millist sorti kasvatab ja kui terve on naaberaeda maha pandav seeme. Omavahel võiks jõuda selgusele kasvatatavate kartulisortide haigusresistentsuses, sest nõrgematelt, nakatunud sortidelt võib haigus kõrvalaia tervele sordile kiiresti üle kolida.
Järjest enam on levima hakanud kartuli kasvatamine põhus, mis eeldab muidugi piisaval hulgal kvaliteetse põhu olemasolu, et kartul oleks roheliseks muutumise vältimiseks kaetud parajalt paksu põhukihiga. Meetodit kasutanud kasvatajate sõnul on kartulit sel moel kasvatada küll üpris mugav, aga mugulad kipuvad põhus kasvades jääma pigem väiksemaks.
Rõdul või terrassil potis kartulit kasvatades pead valima sordid, mis kasvatavad mugulad otse pesa alla, mitte ei aja külgharusid laiali; vastasel korral jääb pott kitsaks ja loodetud saak saamata. Pead jälgima sedagi, et potid üle ei kuumeneks ega läbi kuivaks, seega pead olema niiskuse jälgimisel eriti hoolikas. Aga kui veab, siis võid oma idandatud kartuli esimesel võimalusel mulda torgata ja jaanipäevaks juba oma kartulit süüa. Potis kasvatamiseks vali mõni järgmiste sortide hulgast: Solist, Red Lady, Esmee või Maret. Või proovi kohe mitut, et enda silmis parim välja selgitada.
/nginx/o/2016/11/23/6103877t1hd14d.png)