Korilust au sees hoidev Ööbiku talu pakub gurmeetoitu

Tegutsemisaja jooksul on peremees Ants Uustalu oma juttudega õhtusöögi lahutamatuks osaks saanud. Foto: Teele Üprus

Kas võtaksite pelgalt õhtusöögi pärast ette 60–100kilomeetrise või veelgi pikema teekonna? Paljud võtavad. Et sõita Raplamaa metsade vahel asuvasse Ants Uustalu Ööbiku gastronoomiatalusse. Eesti eri otstes elavad Maa Elu toimetuse liikmed keerasid samuti ühel päeval oma autod Kuimetsa suunas, plaaniga mitte üksnes viiekäigulist õhtusööki nautida, vaid ka selle valmistamises osaleda.

Kui arvasime, et talu meeskond teeb toidud tegelikult ise valmis ja meie vaatame pealt ja ehk pisut hakkida lubatakse, siis tegelikult ei mingit naljategemist: kohe jagati lehetegijate vahel ära, kes millise käigu teha saab, noad kätte, tooraine lõikelauale, maitse­ainete topsid käeulatusse ning koka juhatuse järgi tegutsema.

Sellist ise-teed-ja-pärast-sööd-õhtusööki saaks talus iga huviline tellida. Loomulikult jäid keerukamad protseduurid kokkade teha, kuid suure osa tööst tegid sööma tulijad ise ära – vähemalt nii meile tundus, ja olgu kohe öeldud, et valmisroad said imekaunid ja -maitsvad. Kas ei suutnud võhikud väärt toorainet rikkuda või pigem olid juhised nii head, et ka tippköögis täielik algaja suutis gurmeeroa taldrikule sättida. Kindlasti jäi hinge rõõm tehtud tööst ja julgus koduski seni keerulisena tundunud retseptid ette võtta.

Tikk-konts vajub põrandast läbi

Tundidepikkuseks veniva õhtusöögi ajal ei hellitata Ööbikul vaid maitsemeelt, sest õhtusöögi lahutamatu osa on peremehe taustajutud.

Kui praegu näib talus kõik hubane ja mõnus, siis veel paarkümmend aastat tagasi oli lugu hoopis muu. Uustalu jutustas, et mere ääres kasvanuna sai tal ühel hetkel merest villand ja uut kohta otsides oli tingimuseks, et tegemist peab olema rehielamu tüüpi kivimajaga ja see peaks jääma kuni 60 kilomeetri kaugusele Tallinnast. Aasta aega otsinguid ja avastaski pealinnast 63 kilomeetri kaugusel selle koha. Ehkki otse maantee ääres, polnud võssa kasvanud hoonet esialgu peaaegu nähagi. 17 aastat tühjana seisnud maja seisukord oli tõeliselt trööstitu, aga tunne tundus õige ja nii ostis mees maja ära ja hakkas korrastama. Esimene aasta kulus koristamisele ja võsa raiumisele. Autokoormatäite kaupa rändas sodi prügimäele.

Paar aastat kõpitsemist ja maja oli seisus, et Uustalu julges ühe uitmõtte ajel sõbrad sööma kutsuda. „Köök oli valmis, kaks lauda ka olemas, pulli pärast panin Facebooki kuulutuse, et kes tahab sööma tulla, ja kohe olidki kliendid olemas,” meenutas ta.