Mai algus ei too ilmarindele olulisi muudatusi

Kevadilmad on jahedad. Foto: Urmas Luik

Kui ma neli nädalat tagasi avaldasin lootust, et pikale veninud talve järel võib vinduva kevade etapp vahele jääda, siis nüüdseks on selge, et päris nii see ei lähe. Nagu kahe eelnenud aasta hiliskevadel, on seegi kord Põhja-Atlandi jahedad madalrõhkkonnad Läänemere ümbruses võimust võtnud. Päike soojendab võrdselt augusti keskpaigaga, aga jahe õhuvool ookeanilt üle Läänemere, vahelduvalt pilves taevas ja hoovihmad, mille hulka ka lörtsi poetab, hoiavad ilma nii jahedana, nagu see sügisel on tavaliselt oktoobri alguses.

Hoolimata erinevatest talvedest on kevaded sel ja kahel eelnenud aastal sarnased. Rekordsoojale 2020. aasta talvele järgnes soojapoolne aprill ja jahe mai – selle sajandi jahedaim, kuigi kliima soojenemisele eelnenud aegadel 20. sajandil kuulunuks see vaid mõõdukalt jahedate hulka. Küll aga oli kahe aasta eest mai teine kolmandik rekordiliselt vilu viimase 60 aasta jooksul.

Möödunud, 2021. aasta külmapoolsele talvele järgnenud maikuu oli vaevalt pool kraadi paljuaastasest keskmisest jahedam, kuid väga sajune. Tookord oli eriti jahe kuu algus, mil sadas ka lörtsi. Pärast seda algas järsku suvi, mis oli kuum, aga jäi lüheldaseks. Möödunud aasta lehekuu paistis silma suurte vihmasadudega – Eestis keskmiselt sadas normist umbes kaks korda rohkem.

Praegu vaatab ilmakaardilt vastu kõrgrõhkkond Põhja-Atlandil ja madal­rõhukese Barentsi merel, mis läkitab lohke ja osatsükloneid Loode-Venemaale. Nende kahe suure õhukeerise vahel jõuab Baltimaadele külm õhk põhjakaartest. Igapäevane ilm sõltub väga palju sellest, kas meie kohal on parasjagu vihmane ja lörtsine madalrõhulohk idast või päikeseline kõrgrõhuhari läänest. Päikese võim on sel aastaajal suur, aga sellise ilmamustri juures ei püsi see kaua aega järjest. Päikese käes tekivad tõusvad õhuvoolud. Kui kõrgrõhkkonna kese jääb kaugele ja selle ümbruses valitsev laskuv õhuvool neid alla ei suru, siis on pärastlõunaks kohal niiskelt maapinnalt aurunud veest rünksajupilved, millest pudeneb vihma või lörtsi.

Mai algus ei too ilmarindele olulisi muudatusi. Tsüklonite liikumistrajektoorid on korra otse Barentsi merelt lõunasse, korra üle Skandinaavia Loode-Venemaale (millele järgneb pahvakas külma õhku põhjakaartest), aga enam-vähem prognoositava paari nädala jooksul need meid rahule ei jäta. Mai esimese kümne päeva keskmine temperatuur võib olla 6–7 soojakraadi, mida on puude kiireks lehteminekuks vähe. Päeval tõuseb õhutemperatuur umbes 10 soojakraadini, aga mitte palju üle selle. Arvatavalt esineb ka mai alguses veel mitmel ööl temperatuuri alla nulli. Aeg-ajalt sajab, kuid mitte palju korraga.

Kuid pole halba ilma heata. Olen kuulnud ja ka ise tähele pannud, et pikalt vindunud kevade järel on varasuvel vähem sääski kui järsult soojaks läinud ja soojaks jäänud aastal. Põhjuseks olevat see, et kui nukkudes talvituvad isendid ei saa pärast külma talve lõppu kiiresti kooruda, siis paljud neist hävivad – oleksin mõnele putukateadlasele kommentaari eest tänulik!

Kahe viimase aasta jahedale hilis­kevadele järgnes kaunis ühtemoodi soe suve algus ja keskpaik. Varsti on näha, kas kaks ei jää kolmandata või siiski jääb.