Kaemus: targaks ja rõõmuga

„Meie lapse linnuraamat”, autorid Marko Mägi ja Grete Alt. Foto: Ühinenud Ajakirjad

„Issi, kas sa tead, et rongid teevad kukerpalle?” küsis meie nelja-aastane laps ühel hommikul mu abikaasalt, kui nad lasteaia poole jalutasid. Mõni hetk hiljem saab issile selgeks, et kukerpalle teevad siiski rongad.

Meie päevi täidavad sel kevadel arutlused, miks meie kortermaja katusel pesitseb hõbekajakas, aga mitte naerukajakas; kas mööda lendas hakk, põlluvares või äkki siiski ronk, sest just selle linnu on meie pesamuna oma lemmikuks valinud. Kui hakki, hallvarest või künnivarest oleme linnakeskkonnas palju näinud, õnnestus hiljuti Lääne-Virumaal ära näha ka puu otsas rongapesa ja suhtlev rongapaar.

No on ikka ühel raamatul suurepärane mõju, mõtlesin omaette, kui laps, südamest rõõmsana ja puulatvu pikalt jälgides, lõpuks kuulis ära ronga taevast lõhestava kronksuva hääle. Nimelt on kõikide nende teadmise algallikas Marko Mägi 2020. aastal ilmunud „Meie lapse linnuraamat”.

Mis seal salata, kuigi nii mõnigi lind oli mulle lapsepõlvest tuttav, tunnen neid ikka häbiväärselt vähe. Nii on väike linnuhuviline oma küsimistega ja igaõhtuse palvega õhtujutuks lugeda kaks linnulugu ka mind omajagu harinud. Ja raamat on mulle heaks toeks, sest uudishimulikel lastel tekib ju iga päev ümbrust vaadates kümneid küsimusi.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi on oma tekstid kirja pannud nii, et lugedes justkui ei saagi aru, et sulle doseeritakse lindude kohta omajagu faktiteadmisi lisaks sellele, kuidas nad oma igapäevast elu korraldavad. Enamasti nii ongi, kui teadmisi jagab jutuvestja andega inimene. Tekst on lihtsas, aga mitte last alahindavas keeles, nii et ühtviisi mugav on seda lugeda nii sel, kel vanust neli, kui ka lapsevanemal, kel neljaga algav vanus pigem lähedal kui kaugel.

Rohkelt kiidusõnu väärib ka raamatu illustraator Grete Alt, kelle pildid on imeilusad ja olid kindlasti raamatupoes lasteraamatuid uurides üks määraja, miks see raamat meile koju jõudis.

Tore on see, et ilmselt on mul lähiajal võimalus saada veel targemaks, sest samalt autorilt ja illustraatorilt ilmus mullu ka „Meie lapse loomaraamat” imetajatest. Seda pole minu väike õpetaja veel sirvida saanud, sest see ootab peidus tema sünnipäeva maikuus, aga mina olen seda juba lugeda saanud ja nii mõneltki teadmiselt n-ö tolmu maha puhunud. Kui linnuraamatus olid Grete Alti joonistused lummavad, siis imetajate raamatus on igaüks kui kunstiteos.

Lisaks jagab Mägi mõlema raamatu lõpus näpunäiteid linnu- või loomavaatluseks ja pakub mängulisi tegevusi, mida looduses teha, et teadmisi kinnistada.

Ainult suur rõõm, et targad inimesed võtavad vaevaks ja teevad lastele häid eestikeelseid raamatuid. Endalgi on tore õppida koos lapsega, rõõmuga.