Tallede sünd toob unenappe öid, ärevust ja rõõmu

Mäehansu perenaisel Marge Salumäel on sel kevadel tosin lutitalle. Foto: Henri Kuum

Mäehansu talu õuele jõudes on kuulda nõudlikul toonil määgimist. Kui oma silmaga ei näeks, et häälitsejad on paarinädalased lutitalled, siis ei usuks – see „Mää-ääää!” kõlab lihtsalt nii valjult ja tuleb nii võimsast registrist, et esimese hooga peaks heli allikaks mõnda vana hiidlammast, mitte tillukest paarinädalast tallekest.

Ja ega nad niisama üürga, on söögiaeg ja lambahakatised näevad-kuulevad parajasti „emmet” tulemas. Sel kevadel on Marge Salumäel tosin lutitalle, kõigil roosa märgis pealael, et keegi kogemata söömata ei jääks. Muist toitlustavad end ise piimabaaris, milleks on roheline „nisadega” plastämber, mõne võtab Marge sülle ja pistab lutipudeli suhu. Imetakse hoogsalt! Sellist imetava talle-ema rolli tuleb täita paar kuud.

Mäehansul algas lammaste poegimismaraton tänavu 5. märtsil. 19. märtsil algas neljapäevane maraton, mil sai maha pool karja 119st loomast ning teine pool hajutas tallede ilmaletoomist kahele-kolmele nädalale, nüüd on kõik sadakond talle kepsutamas, määgimas, nisa otsas piima imemas ja päiksepaistel peesitamas.

Marge Salumäe ütles, et eelmisel aastal praakis ta oma karjast karmi käega välja 30 looma sajast, need, kel mõni „viga külges”: raske poegimine, mastiit, tupe väljalangemine, ühe talle eelistamine, halb käitumine. Isegi need, kes tõid ilmale üksiku talle. „Tulemuseks on tallekus 1,75 varasema 1,55 asemel,” raporteeris Marge, kes peab laudaraamatut, kuhu kõik sünnid ja surmad ning selle, mis nende vahele mahub, kirja paneb.

Ka ühed nelikud

Ideaalne tallekus oleks lambakasvataja meelest kaks ehk kui lambamamma tooks ilmale kaks talle – üks oleks vähe, kolm palju, sest lambal on järglaste toitmiseks ainult kaks nisa.