Nädala mõte: pelgupaik maale?

Elu maal. Foto: Urmas Luik/Parnu Postimees

Kui Muumiorgu saabuvad Tutsik ja Lipsik, siis sel hetkel on Muumimamma kõige esimene reaktsioon teatada Muumi­papale, et juurde oleks vaja kahte voodikohta. Ja kindlasti pakkuda saabujatele midagi kõhutäiteks.

Küllap oleks ka Muumimamma võinud mõelda: mul on siin lisaks oma perele juba Sniff ja Koduvana ja Piisamrott ja hulk teisi tegelasi, õige mul aega tegeleda veel kahe pisikese tegelasega, kelle jutustki suurt aru ei saa. Niigi üritab see kamp pidevalt teha asja mu moosipurkide kallale. Aga ei. Tema muretses magamiskohtade ja heaolu pärast.

Õnneks on seda muumimammalikku käitumist näha väga paljude Eesti elanike puhul, kes tegutsevad ja hoolitsevad. Üle Eesti kogunevad inimesed, et teha varjevõrke, valmistatakse isegi kuuliveste, kogutakse sõidukeid, raha ja muud. Asju kogutakse nii kogumispunktidesse kui ka Facebooki keskkonna kaudu otse asju viies.

Muumimammalikult pakkusid nii mõnedki oma elamist või tube ja seda mitte alati isegi tasu eest. Aga pikas perspektiivis pole pilt elamiskohtadega sugugi nii roosiline, sest üüripinnad on tõsine probleem. Olid ka meie endi elanike jaoks viimastel aastatel, mil kinnisvarahinnad pööraselt tõusid.

Eelmisel nädalal pöördus ka võrdsete võimaluste volinik avalikkuse poole ja teatas, et rahvuse alusel üüripinnast ära öelda ei tohiks.

„Saatke nad meie juurde maale, meil seda muret pole,” põrutas üks mees kommentaaris. Jah. Maapiirkondades ja väiksemates kohtades oleks vast kergem leida elupaika. Aga seal, kus on tühjad korterid, ei pruugi olla tööd. Linnas on kindlasti kergem lastele leida ühiseid võimalusi õppimiseks ja koosolemiseks oma keeles, sest loodetakse ju ikka peagi kodumaale naasta. Rohkem on ka valikuid töö osas, sest kuigi maal on töökäsi puudu, siis ka põgenike jaoks ei kehti matemaatiline tehe, et niipalju vabu töökohti ja niipalju tööta inimesi lähendab olukorra. Vastasel korral oleks kõik eestlased ju põllul, laudas ja teistel maatöödel.

Põgenikega tegelevad inimesed julgustavad üürileandjaid – tööandjad on praegu väga motiveeritud andma põgenikele tööd, tõsi, vahel on pakutud palgatingimused kehvemad kui kohalikel, ajutise kaitse saanutel on õigus kõigile toetustele, nii et pole vaja karta, et üüriraha jääb saamata. Omanikud sooviksid aga riigilt vastukaaluks mingeid garantiisid.

Loodan, et muumiorulikku mõtteviisi jagub paljudesse Eesti paikadesse ja on vähe neid, kes olukorda üritavad ära kasutada. Ja et me ei väsi. Meie õnn on olla tagala, ärgem seda unustagem.