/nginx/o/2024/03/28/15970506t1h8655.jpg)
Munakeetmist võib lugeda maailma kõige lihtsamaks söögitegemiseks, hoopis teine lugu on muna koorimisega – vahel õnnestub hästi, tihti aga tuleb pool munavalget koorega maha. Maa Elu kogus munakeetmisnippe, proovis järele ja jagab soovitusi, kuidas keeta muna, mille koor imelihtsalt maha tuleb.
Mina võtsin üle kontrollida munakeetmise baasteadmised: kas on vahet, kui munad panna külma või keevasse vette ja hilisemal külma veega „ehmatamisel”.
/nginx/o/2022/04/13/14482521t1hcc86.jpg)
Panin õhtul kaks sama mõõtu potti kõrvuti pliidiraudadele, mõlemasse täpselt samapalju vett ja kui see keema läks, pistsin samast toatemperatuuril seisnud munakarbist kolm muna ühte ja kolm teise potti. Kümme minutit keetmist ja ühelt potilt valasin lihtsalt vee ära, aga teise panin pärast vee äravalamist külma kraanivee alla. Kümmekond minutit hiljem kutsusin lapsed laua taha ja igaühele andsin ühe sooja ja ühe külma muna koorida. Minut hiljem polnud vähimatki kahtlust, et „ehmatamine” toimib. Külmas vees seisnutel tuli koor ilusti lahti ja n-ö ehmatamata munad nägid üsna räbalad välja.
Hommikusöögiks oli taas keedetud muna. Nüüd võtsin külmikust eilse munakarbi ja panin järele jäänud neli muna külma veega keema. Kui vesi oli umbes kümme minutit mulisenud, tõstsin pooled välja ja panin külma vette seisma, teistelt valasin vee ära ja jäid edasi soojalt ootele. Nüüd oli koorides tulemus ühtlasem, väga suurt vahet polnud – mõlemat viisi valmistatud munadel jäi valge pisut koore külge, „ehmatatutel” pisut vähem.
Seega tasub uskuda tarkusetera, et muna koor tuleb eeskujulikult lahti, kui paned toasooja muna keevasse vette ja jätad kohe pärast keetmist külma vette seisma.
Internetist leitud nipp soovitab: kui munad on kümme minutit keenud, vajutan moosipurgi põhjaga kõigile väikse mõra sisse ja lasen kaane all kolm minutit n-ö rahuneda. Siis munad jääkülma vette. Neid mune oli tõesti päris lihtne koorida – vesi pääses koore alla ja koor eraldus lihtsalt.
Katsetan Youtube’i trikki, mis tekitab minus kõige rohkem küsimusi. Nimelt tuleb toore muna lamedamale otsale enne keetmist lüüa väike mõra. Seejärel panna muna külma vette, lasta keema ja kümme minutit keeta.
/nginx/o/2022/04/13/14482515t1ha8f3.jpg)
Katseks panen samast karbist keema teise muna, aga mõra ei tee. Tegu on kodumunaga, mis saadud ämma kanadelt, mistõttu tean, et muna on värske, seega peaks koorimine olema tõeline pähkel. Lisan vette ka soola, peljates, et äkki munavalge tuleb välja.
/nginx/o/2022/04/13/14482566t1hdfb9.jpg)
Kümme minutit hiljem tuleb muna panna ümmargusse karpi, nii et pool muna on kaetud külma veega, ja asuda muna õrnalt raputama. Tulemus? No koored eralduvad. Aga pool munast ka. Tulemus pole sugugi kena.
Aga hing ei anna rahu. Teen teise katse. Mõtlen, et laseks munal külmas vees enne n-ö ehmuda ja siis prooviks uuesti. Raputaks õrnemalt kui enne. Tulemus? Tegelikult parem. Õrnalt raputades ei juhtu esialgu midagi, aga ühel hetkel lupsab koor minema. Muna aga pole paraku ikka esinduslik, vaid on lõhki. Täidetud mune sellest ei teeks.
Palun mõttes ämma kanadelt vabandust toiduga mängimise eest. Munad söön muidugi rõõmuga ära.
”Niisama” keenud muna koorin võrdluseks käsitisi – pole ülemäära keeruline, aga nagu ikka, veidi nokkimist.
/nginx/o/2022/04/13/14482571t1h946f.jpg)
Selle meetodiga pannakse munad sõelaga keeva vee kohale, nii et need pole vees, vaid mune küpsetab aur. Kuum aur löövat munavalge kohe membraanist eemale ja nii ei jää muna koore külge kinni. Pole küll kindel, kas minu kodune poti ja sõela kombinatsioon on parim, aga katsetame.
Munad lähevad sõelaga keeva vee kohale, kaas peale, keskmine kuumus ja 13 minutit.
Pärast keemist peavad munad olema jääkülmas vees 15 minutit. Sinna jõuab küll üks muna, sest teine on aurus mõnuledes lõhki läinud. Muigan, et ju lõi see aur munavalge eemale mitte ainult munakoorest, vaid kogu munast.
/nginx/o/2022/04/13/14482574t1h091f.jpg)
Veerand tundi ootamist ja, oh õudu, osa veest tuleb ära valada ja siis jälle raputada. Lausa 40 korda ja videos tehakse seda päris jõuliselt. Kardan halvimat, aga kui nii, siis nii. Hääl videos teatab: “Trust me, you are gonna like it!” Vastan emakeeles: “Ei meeldi!” Karbist vaatab jälle vastu vesi, kus nii muna- kui ka kooretükke. Ja ühtegi teist muna pole olnud nii raske koorida!
Kokkuvõtteks. Ju anti need näpud inimloomale ikka põhjusega. Ilmselt kasutan kindlasti oma esimest meetodit teha mõra kooresse keemise lõpus, sest see tõesti tundus aitavat, munad jäid terveks. Sugugi tühiasi pole see, et teiste katsete lõpuks oli mu köök täis eri konteinereid, kausse ja teab veel mida. Nende pesemise peale kulunud ajaga oleksin jõudnud neidsamu mune mitu korda koorida.
KADRI SUURMÄGI
/nginx/o/2022/04/13/14482575t1h9839.jpg)
On ju teada, et värske muna koor ei tulevat pärast keetmist hästi lahti. Aga kuidas siis muna värskus välja selgitada? Dr Google aitab. Pane muna veeklaasi – kui vajub kolinal põhja, on värske, kui läheb rahulikumalt põhja, aga ümber ei vaju, ei ole nii värske. Vähemalt minu paari-kolmenädalane muna käitus nii. 4–5päevane muna vajus kiiruga põhja. Olgu ka mainitud, et kõik katsed tegin just nendesamade 4–5 päeva vanuste munadega.
Kui kolleeg Kadri selle nipi välja käis, mõtlesin kohe, et katsetan ära. Tundus lihtne, ei mingit jändamist. Kuumutasin ahju 180 kraadi peale, panin muffinivormiga munad 30 minutiks ahju ning pärast hoidsin jääkülmas vees (lisasin ka jääkuubikuid) ligi kümme minutit. Ei saa lisamata jätta, et olin üpris skeptiline.
Aga asjata, sest koor tuli maha nagu ludinal. Ja mis veel toredam – muna ise sai ka ahjus täiesti valmis. Ütleksin, et liigagi valmis, sest minu maitse jaoks said need pisut kummised. Aga ilmselt tuleks sobiva valmidusastme tarbeks lihtsalt küpsetamisajaga mängida.
Kuna mu muffinivormi augud on päris suured, vajusid munad seal külili ja 30 minutit kuumal ahjupannil peesitamist tegi nende põsed ka pruunikaks, aga sellised ju pühadelauale lusti lisavadki.
Niisiis, üsna mugav viis munade „keetmiseks”, kuigi ilmselgelt on soodsam neid potiga pliidil keeta, mitte selle jaoks ahju kuumaks ajada.
/nginx/o/2022/04/13/14482519t1ha2d0.jpg)
Katsetasin ka traditsioonilist meetodit ehk munad külma vette, vesi keema ja aeg jooksma. Märgistasin külmkapist võetud ja toasoojas seisnud munad, et näha, kas neil ka vahet on. Soola unustasin keeduvette lisada, aga katki ei läinud ükski muna. Keetsin kaheksa minutit ja seejärel panin pooled külma vette ja teised jätsin potti jahtuma. Jahutatud munadel tuli otse külmkapist potti pandud muna koor paremini lahti, aga samas ei saa kurta ka toasooja muna üle.
Jahutamata mune oli raskem koorida, koor tuli kehvasti maha, ka valge „kile” ei tahtnud hästi ära tulla.
Proovisin ka ära meetodi „munad keevasse vette”, hoidsin neid seal kaheksa minutit ja lisasin keeduvette ka soola. Pooled võtsin otse külmkapist ja teised toasoojast. Pooli n-ö ehmatasin pärast keemist külma veega ja pooled jätsin potti ise jahtuma. Peab tunnistama, et kõigi koor tuli hästi maha, kõige paremini isegi neil, mida ma külma vette ei pannud. Nii et selget järeldust on siit raske teha. Arvan, et kõige suuremat rolli mängib hoopis vedamine. Kuigi tuleb tunnistada, et mitu aastat toidulaual olnud mahemunade koorimisega polegi eriti jänni jäänud.
/nginx/o/2022/04/13/14482581t1h20c7.jpg)
Et põnevam oleks, katsetasin ka kahe muna koorimist nii, et panin need kaussi, pisut vett sisse, kaas peale ja asusin raputama.
Sinna sai pehmemaks jäänud ja üks kõvem muna.
Too esimene pudenes kohe pooleks ja sellest suuremat asja ei saanud, aga teiselt tuli koor imehästi maha.
Niisiis kauem keenud munadel tasub raputamise meetodit täitsa proovida.
TEELE ÜPRUS
/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)