Pikk ja pehme talv sai läbi

Lumikellukesed. Foto: Vladislav Musakko

Läinud talv algas äkilise avapauguga novembri viimastel päevadel. Detsembri algus, mis oli ligi poolsajandi külmim, jäigi ainsaks tõeliseks pakaseperioodiks kogu talve jooksul.

Detsembri keskpaigani sadanud lumi sulas enamikus kohtades Eestimaal järgnenud nädalal valitsenud Atlandi madalrõhkkondades, siis aga järgnes sula ning kerge külma, lume, lörtsi ja vihma visa võitlus, mis kestis veebruari lõpuni. Tulemus: Lääne-Eestis sadas ja sulas lumi palju kordi, Kagu-, Kirde- ja Kesk-Eestis aga kogunes koos märtsi algusega toimunud ilmapöörde ajaks paks ja tihke lumikate. Seejärel, isegi varakevade kohta tavatult püsivas kõrgrõhkkonnas, öiste külmakraadide toel jäi lumi peaaegu muutumatuna maha märtsi lõpuni.

Just Kagu- ja Kirde-Eesti olid ka need kohad, kus alates 29. novembrist maha sadanud ja detsembri algupoolel täienenud lumi ei sulanud enne jõule päris ära. Teatud kohtades Viru- ja Võrumaal on lund maas veel 11. aprillil, kui ma seda juttu kirjutan. Seega on püsiv lumikate neis kohtades kestnud vähemalt 135 päeva. Seda on märkimisväärselt palju isegi võrreldes suure kliimasoojenemise eelsete andmetega 20. sajandist.

Birgit Viru andmeil aastaist 1951–2015 on Eesti paikkondadest lumikate kõige kestvam Pandivere kõrgustikul: mediaankeskmine Väike-Maarjas 121 päeva, lumikatte viimane päev 4. aprill. Tõe huvides tuleb märkida, et Haanja kõrgustikul, kus lund võib kauemakski jätkuda, ei ole kahjuks püsimõõtepunkti. Kestvaim püsiv lumikate oli 1965/66. aasta talvel Väike-Maarjas (178 päeva ehk ligi 6 kuud) ja hiliseim püsiva lume sulamise kuupäev oli 1. mai 1956 Tiirikojal Mustvee lähedal.

21. sajandi siiani pikimad ja lumerohkeimad talved olid 9–12 aastat tagasi. 2012/13. aasta talvel tuli lumi samuti maha novembri lõpus ning püsis kohati Kirde- ja Kagu-Eestis veel 17. aprillil ehk üle 140 päeva. Eriti lumerohke 2010/11. aasta talve järel püsis lumi Eesti kirdenurgas umbes sama ajani ja väga püsivate külmakraadidega meelde jäänud 2009/10. aasta talve järel sulas lumi mõni päev varem. Tõsi küll, noil kahel talvel jäi lumi maha alles detsembri keskpaiku.

Aga mida oodata lähiaastatelt?

Suurte aastast aastasse kõikumiste taustal on mingil määral jälgitav Päikese aktiivsuse 11aastase tsükli mõju ilmale – mõju, mille mehhanismid ei ole veel kuigi selged, aga oletatavasti on seotud atmosfääri ülakihtidega meie planeedi „ilmaköögi” ehk troposfääri kohal. Kümnete kilomeetrite kõrgustes hõredatele õhukihtidele mõjuvad Päikeselt saabuvad laetud osakesed. Nende koguenergia on suurusjärkudes väiksem Päikese valguskiirgusest, kuid oletatakse, et nn magnettorme põhjustavad laetud osakeste vood, mis muutuvad vastavalt Päikese 11aastasele tsüklile, võivad modifitseerida atmos­fääri omadusi ja põhjustada tsüklilisi muutusi ilmastikus.

Seega võib oodata ja loota, et ka paaril lähemal aastal on talved hoolimata globaalsest soojenemisest rohkem talve nägu kui rekordsoe 2019/2020. aasta ja mõned sellele eelnenud talved. Siiski tuleb meeles pidada, et aastast aastasse muutlikkus, mille põhjusi teadus veel vähe tunneb, on meie kliimas suur. Seega aastad ei ole vennad!