Looduskalender ⟩ Potipõllumees võiks neljapäeval hea viljaõnne nimel korraks hargi maasse lüüa

Kopsurohtude õied on veel roosad. Foto: Kristel Vilbaste

Kummaline nädal ilmarindel on möödas ja kummaline on tulemas. Linnud üritavad laulda ja lilled õitseda, aga aegajalt tuleb selline külmalaine peale, et kõik vakatab. Tõsi, selles pole midagi erilist, selliseid kevadeid on olnud ja on tulemas.

Muidugi ei suuda me harjuda, kui päevasoe toob juba edelatuulega Atlandilt soojahinguse ja öösel kõik see jälle kõvaks jääks külmetatakse.

Eelmisel nädalalõpul sain päeval suitsusauna pajavee jaoks kangiga ujumisil kõrvale väikse kanali jäässe raiutud, linavästrikki tuli oma sabaga jääd lõhkuma, aga juba poole saunatamise pealt oli ujumisvesi jälle kõvas jääs. Tuli rahet, lund ja külma vihma, mille kardinale ilmataat vikerkaari joonistas.

Lõuna-Eestis müristas mitmel pool hirmsa kärinaga, andes justkui loatähe maha istuda. Samas mu tütar Maarja kirjutas Otepää lähedalt talust pärast esimest äikest, et kuhu kivile ta siin keset lumehangi peaks küll istuma?

Eemal kõnnib üksik kurg

Sinililleaeg. Foto: Kristel Vilbaste

Üksikud pesadel konutavad isatoonekured said sel nädalal enda kõrvale kaasad. Juba käivate rõõmumängude vahel teevad kureemad ka munadel kükitamise eeltrenni, isad käivad jääkirmega loikudes konnapoolist otsimas. Seda konnapoolist kohati juba on, eriti jõgede ääres. Võrru autoga sisse sõites sain asfaldil paraja kurvi teha, et mitte üht rabakonna alla ajada. Tagavaatepeeglis järgneva autojuhi pahaseid silmi nähes tahan siiski öelda, et nüüd kohe see algab. Peatselt on konnad teel. Sest veed on valla.

Jõed ja ojad sulisemas suure hooga ja Eesti üks tippsündmusi, Tuhala nõiakaevu keemine suure hooga käimas. Ja et asjatundjad ennustavad, et nõiad vihtlevad sel aastal vaid mõne päeva, siis on sealkandis tugev inimränne käimas.

Siit-siit-metsast...

Aga hommikud on hoolimata krõpskülmast linnulaululised – punarind alustab juba poole kuue ajal. See tirisev laul kostab valjult läbi majaseinte ja akende, see ongi ehk kevade märk, kui linnulaul läbi kinniste majade ja autode akende kuuldavale tungib. Siis tuleb laulurästas ja ülejäänud rästakoor.

Suures valges liituvad kuldnokad ja metsvint. Tormituul sunnib ajuti linnulaulu vaikima, aga hetkeks puhub vägev tuul taevasse sinise peopesa suuruse laigu ja selles laigus hõiskab lõoke, just nii nagu me teame –„liiri-lõõri-lal-lal-laa“. Kevad!

Pungade pakatamise aeg

Esimesed naadilehed. Foto: Kristel Vilbaste

Mets on värviline. Paju valged tibud on üleöö omandanud kollase või punaka jume – paju õitseb, haab ka. Kaskede ladvad punastavad neiulikult. Kasemahla kõrgaeg oli just eelmisel nädalal – kasepungad on juba roheka tooniga, võib arvata, et peagi võivad kased „oksendama” hakata.

Toominga pungad on heitnud oma talverüü ja rohetavad paisudes. Rohelus ajab end välja igast praost. Mulluse kõdulehe kergitamisel vaatavad sealt vastu pisikesed rõõmsad idud, naadivarred löövad silmnähtavalt oma lehekolmiku harali, ülase harali lehed kannavad pisikest õienupsu, mõnel poole olla nad oma valged õied lahti teinud. Sinilillede seas on tänavu jälle palju punalilli.

Armsate puude lood

14. aprill on künnipäev, potipõllumees võiks hea viljaõnne nimel korraks hargi maasse lüüa. Aga see on ka põhjamaade traditsioonis suveööde päev, kus õues saab juba nii soojaks, et öösel saab püstkojas magada.

Meil on ta ka õuesõppe päev, siis on õueluba koolirahval olemas. Õues on nii soe, et seal saab rohkem kui ühe tunni järjest läbi viia. Õuesõppijad kutsuvad tänavu lapsi oma vanematelt puulugusid küsima ja üles kirjutama.

Lugusid nende puude kohta, kus ehk armastust vannutud, ehk puusse nimetähedki lõigatud. Ja selliste puude kohta, mis lapse sünni puhul istutatud või pulmade tähistamiseks. Hingepuude lugusid, selliseid on kõikjal meie ümber linnades ja linnalähedastes metsades.

Ehk hoiaksime teades nende lugusid ära parkide ja alleede ning KAH-alade maharaiumise? Ehk puuderaiujad ei tea, et need paljude jaoks nii olulised on? Oma puu loo võib saata aadressile [e-mail], kogume nad kokku.

LASTELE: Reha peopesas hoidmine

Riisumise kõrghooaeg on käes. Kui villid pihku hakkavad tulema ja selg kange, siis võiks korraldada võistlusmängu. Parajate vahemaadega võistlejad asetavad oma reha varreotsa peopessa ja püüavad võimalikult kaua seda püsti hoida. Astuda ei või üle ühe sammu. Rehahoidmist võib teha ka vahemaa läbimisel, sõrmel, laubal, lõual või varbail.