Kuigi kevad on veel pigem põues kui õues, ootame seda pikisilmi. Et kevadet lähemale tuua, kuulutame välja Maa Elu aialeiutiste fotoüleskutse.
Üleskutse: ootame teie aialeiutisi
Mida me täpsemalt silmas peame? Sageli on nii, et poest ei leia just seda tarvilikku eset või tuleb selle eest maksta hingehinda. Siis hakkavad usina aedniku mõte ja näpud ise tööle ning sünnibki täpselt soovitud leiutis. Olgu see siis peenrakast, kasvuhoone kastmis-, kütmis- või tuulutussüsteem, mõni tööriist, taimekasvatusanum, aiatee või midagi muud.
Ootame fotot teie mis iganes põnevast, ilusast, kasulikust leiutisest koos kirjeldusega aadressil maaelu@ajaleht.ee aprillikuu lõpuni. Pildisaatjate vahel loosime välja Maa Elu pleedi, lõikelaua ja tormikindla vihmavarju.
Kobestuspii - asendamatu tööriist varakevadises aias.
Just asendamatuks nimetabki kobestuspiid selle väsimatu kasutaja Reet Eesmäe Vändrast. Valmistas selle Mihkel Eesmäe. Tööriist on tehtud 8 mm läbimõõduga raudvarvast, mis on painutatud ja otsast lamedaks taotud ning teritatud.
Tööriistale on pandud umbes poolteis meetrit pikk puitvars. "See tööriist on parim varakevadiseks mulla kobestamiseks lilleaias, sest sellega pääseb hästi sibullillede ja püsilillede väikesi vaheruume kobestama ning küürutada pole vaja. Ka pärast vihmasadusid on oluline mulda koestada ja ikka on selleks parim kerge ja pikavarreline kobestuspii. Olen seda tööriista kasutanud juba üle kümne aasta ja ei väsi teda kiitmast," sõnas Reet Eesmäe.
Kastmissüsteem torudest
Nii jagati meiega näiteks juba oma ideed väga nutikast kastimissüteemist. "Proovisime eelmisel aastal tomatite kastmist läbi toru. Väga hea lahendus," kirjutas Marju Reismann Paidest. Tema sõnul ei olnud nad tänu sellele süsteemile kimpus ka vesiheinaga, sest maapind oli pealt kuiv. Tomati taime istutamise ajal sai toru ots juurtega sama sügavale, täpsustas ta.
Leiutisi jagub mitmele poole
Annika ja Valter Parve koduaias Pärnus on mitmeid nutikaid aialeitusi. Näiteks kastmiseks. Valamud juhivad vee oma kasvuhoone vundamenti läbivate torudega kasvuhoonesse, neis on seal 15 cm sügavusel 1-1,5 mm läbimõõduga augud. Valamuid täidetakse üldjuhul ämbriga, aga kui veetünn täis saab, siis ühte neist tuleb vihmavesi ka ülevoolutorust. Puhas mugavus, sest kasvuhoone on kitsavõitu.
Nende aeda ehib ka põnev peeglikompositsioon. "Et varjata naabrite biolagunevate jäätmete kasti, pidin ehitama plangu, aga see tundus suur ja sünge. Kui 2 aastat tagasi end koroonapausile panin, hakkasin otsima tegevust. Ostsin klaasilõikamise töökojast peegliribasid ja tegin lained," kirjeldas Valter Parve. Peeglite ees peenral kasvavad maapirnid - suvel kerkivad "kõrkjad" ning sügisel pole merd enam nähagi. "Puhas mängulust," lisas ta.
Lisaks on nende aias ka omalaadne mälestussammas ehk Atahualpa. "Kui tütre pere kolis, jäi nende koduaeda maha kivi, mis ühe kindla nurga alt vaadates kujutas Ameerika mandri pärismaalast. Ehitasin postamendi, kleepisin sellele kuldse tähe R(ex) ja andsin tulemusele inkade viimast kuningat mäletava nime," kirjeldas Valter Parve. Ta selgitas, et hispaania vallutajad tapsid Atahualpa 1533. aastal. "Me süütame oma aias küünla mälestamaks vägivalla ohvreid, järgmine kord 14. juunil," sõnas ta.
Lindude peletamiseks on nad oma aeda nuputanud mitu erinevat peletusvarianti. "Ostsime koju aknarulood ja pakendid jäid üle - täitsin need peegliribadega, lisasin tuule püüdmiseks ja kiirte pildumiseks inglitiivad ja riputasin kreegipuu otsa: et sel ka mingi roll oleks, sest marju pole ta andnud. Torud püsisid 2 aastat, siis - üksteist togides - purunesid. Tegin nüüd ühe uue ja sellele lisasin kõikumise piiramiseks stabilisaatori," kirjutas ta.
Ka kirsipuule said linnupeletid taaskasutatud materjalist. "Eelmisel kevadel ostsin taaskasutusest ühe punaste ripatsitega lambivarju, maalisin silmad pähe ja riputasin need puu okstele. Ja saimegi kirsse! See võis olla juhus, sest näiteks koduõue tihased ja varblased küll ripatseid ei pelga, lindude söögimaja sama puu otsas ja läinud talvel kulus seemneid ligi 10 kilo," lisas ta.