Nädala mõte: kaua sa kannatad

Talv ei taha sel aastal järele anda. Foto: Arvo Meeks

Öelgu kalender mida tahes, sel aastal on talv kestnud juba üle nelja kuu. Olgugi et patt on nii kena talve ja praeguses olukorras üleüldse ilma üle nuriseda, siis aitab nüüdseks juba küll.

Nädalavahetusel Eesti idaserva sõites oli näha, kuidas inimeste käed juba sügelevad kevadtööde järele. Hoov võis veel üleni lume all olla, aga ikka oli oksi kokku tassitud ja tehti esimesi kevadlõkkeid.

Lumega on üldse naljakad lood. Ei kulu poolt päevagi, et Eesti ühest otsast teise jõuda, aga ilm võib erineda nagu öö ja päev. Nii on Saaremaa juba tükk aega lumeta, aga Järvamaal hakkas alles viimaste päikesepaisteliste päevadega rohekas maa lumevaiba alt paistma. Paraku selleks, et 4. aprillil taas jõuluilma „nautida”. Ka eelmise aasta 5. aprillil sadas laia lund ja maa oli valge, aga 7. aprilliks oli see juba ununenud ja sai taas rattatiirule minna. Ilmselt saaks ka sel aastal, sest kõnniteed on juba kaks nädalat lume- ja jäävabad, aga pagana libe ja külm on.

See muidugi ei takista lapsi, kes täpselt poolteist nädalat tagasi, kui eel­mainitud kõnniteed end üle mitme kuu ilmutama hakkasid, häälekalt keldrist jalgrattaid nõudsid. Kaua sa, hing, kannatad.

Lisaks usinatele rattasõitjatele kergliiklusteedel ja lõkketegijatele teeäärsetes taludes jäi Ida-Virumaal silma ka paar usinat põllumeest. Olgugi et enamik põlde oli veel lume all, aga neil vähestel, mis enam (eriti) ei olnud, oli näha lägalaoturit või siis selle rattajälgi. Kaua sa, hing, kannatad!

Nagu põllumehed tänases Maa Elus rääkisid, ega siin polegi enam oodata, sest ühel hetkel kuhjuvad kiired kevadtööd üksteise otsa ja vaat siis oled ajahädas. Nii tuleb igast võimalusest kinni haarata. Ja loota, et vinduv talv ja vahepealne kevade peitusemäng taliviljasaaki tuksi ei keera, sest hea viljasaak on sel aastal veelgi tähtsam kui varem.