Viimasel hetkel tulema pääsenud ukrainlanna hakkab Võistes Ukraina kohvikut pidama

Valeria Koropenko ja tema tütar Miroslava ei teadnud Eestist varem midagi, ent on eestlastele toe eest siiralt tänulikud.  Foto: Liis Niitra

Sõjakoldest viieaastase tütrega põgenenud Valeria Koropenko hakkab Pärnu lähedal Võistes talle töö- ja elupaika pakkunud väikeettevõtjate juures Ukraina kohvikut pidama ja on õnnelik, et pääses oma kodust tulema päev enne selle purustamist.

Õnnest on muidugi asi kaugel, sest selja taga on neli päeva kestnud kurnav bussisõit Poola piirilt Pärnusse. „Me üldse ei teadnud, kuhu meid viiakse. Lihtsalt istusime suvalisse bussi, kuhu õnnestus peale saada. Oli väga raske seda pikka sõitu üle elada ilma õieti magamata, söömata ja joomata. Mina sain magada selle nelja päeva jooksul ehk vaid neli-viis tundi. Tütrel oli lihtsam, vähemalt moraalselt, sest tema ei saanud õieti aru, mis toimub,” rääkis Valeria Koropenko pidevalt silmanurgast pisaraid pühkides. Muide, neis karmides tingimustes põgenikke täis bussis pidid ema ja ta tütar Miroslava veetma ka oma 35. ja 5. sünnipäeva.

Kõige hullem oli naisele teadmatus, kuhu ta läheb ja mis edasi saab. Eestist ei teadnud ta varem mitte midagi. „Sõitsime eikuhugi ehk sinna, kuhu teised läksid ja buss viis,” lausus ta. Osa sõitis sugulaste või tuttavate juurde, aga temal polnud kedagi kusagil ees ootamas. Ema, kel aastaid 63, polnud nõus kaasa tulema, sest tema tahab elada maal oma majas oma põllulapi, kanade ja partidega. „Vaidlesime palju, aga tema sõna jäi lõpuks peale. Praegu suhtleme kord nädalas naabri telefonil ja t­ean, et olukord on seal keeruline, sest Donetski oblast on endiselt ohtlik kant, kus sõda lähedal. Viimati, kui rääkisime, ütles ema, et eelmine päev tulistati ja oli hukkunuid. Süda valutab kogu aeg. Aga tema on rahul, et meie ära tulime.”

Valeria pakkis asjad vaid ühte kotti kõige hädavajalikumaga ja lahkus Bahmuti linnas olevast majast, mis sai pommitabamuse kohe järgmisel päeval.