/nginx/o/2022/04/06/14466550t1hc6cc.jpg)
„Kui lapsed on siin minuga, saan rahulikuma südamega tööd teha. See on õudne, kui üle sinu kodumaja lendavad raketid ja kunagi ei tea, millal üks neist sinu maja tabab. Nii on, et tihti magame siin rahustite peal.” Selliseid mõtteid jagasid Eesti põllumajanduses töötavad naised oma kodumaal toimuvale sõjale mõeldes.
„Kui lapsed on siin minuga, saan rahulikuma südamega tööd teha. See on õudne, kui üle sinu kodumaja lendavad raketid ja kunagi ei tea, millal üks neist sinu maja tabab. Nii on, et tihti magame siin rahustite peal.” Selliseid mõtteid jagasid Eesti põllumajanduses töötavad naised oma kodumaal toimuvale sõjale mõeldes.
Kui Svetlana 15. veebruaril Ukrainast Järvamaal asuvasse Estonia OÜsse tööle saabus, ei viidanud tema kodulinnas Tšerkassõs miski sellele, et kohe-kohe algab sõda. Naine möönis, et ärevust küll oli, kuid keegi ei arvanud, et tegelikult ka sõda alata võib. Nüüdki tema kodulinnas ei tulistata, kuid linnas viibivad Ukraina väed ja kaugemalt on kuulda pommitamist. Seda teab ta emale helistamistest, kes jäi nende majja elama ja kellega suheldakse mitu korda päevas. Ka mitmed sugulased on seal.
„Hea, et mul on nüüd mõlemad lapsed siin koos minuga,” sõnas ta käsi mudides. Vanem poeg töötab osaühingus koos temaga juba aasta, nüüd, 21. märtsil, tuli koos teiste siia saabunud töötajatega Ukrainast ka naise 14aastane tütar. „Tahtsin teda nii väga enda juurde, sest keegi ei tea, kuidas läheb Ukrainas edasi. Elame ikkagi Kiievist ainult 200 kilomeetri kaugusel. Hirm on kohutav, kogu aeg muretsesin, mõtlesin, kuidas tal seal on. Kui lapsed on siin minuga, saan rahulikuma südamega tööd teha,” kõneles Svetlana ja naeratus tuli ta näole.
/nginx/o/2016/02/17/5055527t1h589f.jpg)