Kohalik toit on osa maaelu säilimisest

Ülle Jukk peab toidukultuuri uurimise juures tähtsaks asjaolu, et toidu taga on maaelu.  Foto: Tiit Efert

Toidust rääkimine on üsna isiklik, kannab edasi omaenda kogemusi ja maitseid. Selle üle arutatakse ja vaieldakse, samas pakub toit ka sotsiaalset meelelahutust ning on kunstiobjekt. Toidust on saanud kohaliku elu tähtis osa.

Jõgevamaal uurib kohaliku toidu ajalugu ja traditsioone Ülle Jukk, kes töötab Jõgevamaa Koostöökoja kohaliku toidu spetsialistina. Jukk on üks Eesti pühendunumaid toiduajaloo uurijaid, kelle igapäevatöö seisneb toiduprojektide juhtimises. Tema ülesanne on tootjate võrgustike loomine. Juki sõnul on toit vaimse kultuuripärandi osa. „Toidupärand on vastuoluline, sest ühest küljest kaitseme vanaemadeaegseid toite ja toidutraditsioone, samas kui tihti me teeme kodus lumepallisuppi või verikäkki,” tõstatas Jukk küsimuse.

Ajaloolase hinnang

Ajalugu õppinud ja kaks kümnendit muinsuskaitse valdkonnas töötanud Jukk tunnistas, et saab praegu ajaloo uurimisega tegeleda rohkem kui varem. Toiduajalugu on jäänud ajaloouurimise kõrvalharuks, kuid viimase paarikümne aasta vältel on argielu uurimine saanud ajaloos oma koha. „Kui pole süüa, pole ka kultuuri,” sõnas ta. See on omakorda seotud heaolu kasvuga. „Toidu­turism on kiirelt tõusnud suund. Varem olid peamised vaatamisväärused hooned, maastikud ehk kõik, mida silm näeb,” nimetas ta. Toidukultuuri uurimise juures on tema jaoks oluline see, et selle taga on maaelu. „Toit tuleb maalt. See on ettevõtlus ja inimesed. See on maaelu säilitamine.”

Kuigi Eesti on pisike, on siingi tekkinud eri piirkondade toidutraditsioonid.