:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
/nginx/o/2022/04/04/14462763t1hbf95.jpg)
Kogu Eesti loodusrahvas on vist praegu jäämägede lummas. Hiljutine tugev tuul on neid kuhjanud nii Pärnus mere kaldale, kui ka Peipsi lääneranda.
Looduskalender ⟩ Külm tegi liiga nii paiselehtedele kui sinililledele
Omedu poe juurde kuhjunud jäämägesid ma ka reede õhtul koos sõbra Pille Tammuriga vaatamas käisin. Kui muidu olen ma käbe jäämägedel ronija, siis seekord olid kuhjatised nii kõrged, et natuke kõhedaks võttis. Tavalise linnasaapaga neil 10-12 meetri kõrgustel jääkuhjadel ronimine oli isegi ohtlik.
/nginx/o/2022/04/04/14462761t1ha0d7.jpg)
Aga jäämäed jooksevad ka Kodavere all ja mujalgi, aga seal on nad järvemadaliku serval. Kaldast paari kilomeetri kaugusel.
Omedu jäämäed on päikese käes kaunist rohelise kalliskivi värvi, koosnevad lahmakatest, mis tasapisi pikkadeks jäänõelteks sulavad. Põnev on näha, kuidas rannaäärne jää lainetab, jää on roninud vaikselt üle kivide ja rannavalli, murdumata ja väikseid künkaid moodustades. Ja tundub, et tugevama tuulega võib seda jääd veel rohkemgi randa tulla. Aga selfisid tegevad inimesed on rajanud mägedesse teerajad ja neid on tallanud juba tuhanded jalad.
Külmatrotsijad õied külmunud
Jäämägede külmus ja kargus on vallanud ka kogu maad. Endiselt ei taha sulada lumi, mida kohati on põlvini, ja endiselt sajab seda aegajalt laiade räitsakatena juurde. Need paigad, mis lumepriid, püüavad kevadet mängida, kikitavad oma pinnast paiselehti ja sinililligi.
Järgmise nädala täiskuu toob sooja kevade.
Päikese käes avavad nad oma õied ja siis hiilib soe tunne meie põue. Aga tänavu nägin ma midagi, mida varem oma elu jooksul näinud pole – külm oli ära võtnud paiselehe sisemised putkõied, kust aprilli lõpus oleks pidanud välja lendama karvase langevarjuga nende järelpõlv.
Õnneks on ikka veel ka kenade kollaste südamikega paiselehti, aga liiga varajased õied pole -10kraadistele öödele vastu pidanud. Ja veel imelikum, külma on saanud ka sinililleõied.
Haned-luiged tulid koju
/nginx/o/2022/04/04/14462764t1h3f6b.jpg)
Küllap praegu ongi aeg end aiatöödega veidi tagasi hoida ja oodata, sest selline külm murrab kontidesse. Põnevust võib pakkuda hanede jälgimine. Hanesid on Eestisse jõudnud juba tõesti palju ja kidural orasel või poldril on neid tuhandete kaupa.
Sel aastal on aga tavapäraste raba- ja suur-laukhanede seas ka selliseid hanesid kagus asuvatelt talvitusaladelt, keda isegi vanad lindurid määrata ei suuda. Igal juhul tasub neid nüüd pildistada ja jälgida.
Pole kuulda metsvinti
Linnurindel käib kevad ikka väga aeglaselt. Tunnistan, et ma pole sel aastal veel laulvat metsvinti kuulnud. Neid lihtsalt ei ole mu maakodus ja pole ka rästaid peale musträstaste. Ei ole seal Haanja küngaste vahel veel ka kuldnokka ja ühtegi veelindu, sest tiigid on lihtsalt jääs.
Aga sel nädalal tulid massiliselt kaelustuvid, oli põnev kogeda, kui lihtne on muutuda looduskurdiks. Vestlesin Ilmamäkke ronides telefonis sõbraga ja kui pärast linde märkmikusse kirja panin, siis tütar küsis, et kas ma siis tõesti ei kuulnud kui tuvi tegi ku-kuu. Ei kuulnud. Küll nägin enne neid teel Võru poole lendamas. Seega õue minnes tasuks töö ja telefon koju jätta.
Jäljed lumel
/nginx/o/2022/04/04/14462767t1h15b4.jpg)
Aga tänu värskele lumele on meil avatud nüüd ka jäljeraamat. Praegu on võimalik näha, kuidas sookurepaar on tantsu tippinud sooservas ja kuidas külmetav toonekurg urgitsenud mätta alt hiirepoissi. Kuidas aasta lind metskurvits oma suurte jalgadega lumele mustreid kirjab. Ja kuidas ärganud karuott on läinud üle lumise välja, siis seisatanud ja haigutanud.
Aga on ka eluvõitlust - kuidas hiiretips paarishüpetega on üle lageda lume kihutanud, kui rebane sügavalt tema urgu on hinganud ja kuidas keraheina mätta juures on tilgake verd ja ajas kadunud kuuldav rebase matsutamine.
Ja on imelik, et mu enda jäljed ei vaju sellel lumeraamatul põhjani välja, vaid jätan põneva lugemismustri ka karvsarvalistele metskitsesokkudele, kes siit pabulaid pudistades on läinud.
LASTELE: Kada
Kaheharulisest puuoksast lõigatakse hark. Harkide otsad lõhestatakse, nende lõhede vahele pistetakse kummiriba otsad ning köidetakse peenikeste nööridega tugevasti kinni. Kadapüss võetakse hoidevartpidi vasakusse kätte, kummiriba keskele asetatakse väike kivike. Võttes parema käe pöidla ja nimetissõrmega kummiriba sees oleva kivikese ümbert kinni, venitatakse kumm pikaks ja vabastatakse siis äkki koos kiviga. Kummi kokkutõmbumisest paiskub kivi järsu lennuga minema.