Nädala mõte: ebakindlus kummitab

Juba on kuulda, et sel aastal plaanivad inimesed tavapärasest rohkem köögivilju kasvama panna. Foto: Andres Ehrenpreis

“Ah soo,” ütlesin mõttes, kui nägin poes tatrakilo hinda, mis varasemaga võrreldes poole kallim. Sarnane mõte käib peast läbi paljude hindade puhul. Ja loomulikult kogu ostukorvi summat nähes.

Meie Maa Elu veebigallupile vastanutest tervelt neljandik ütles, et plaanivad sel aastal köögivilju kasvatada rohkem kui mullu. Oli ka neid, kes sel aastal seda esimest korda teevad.

Rangetele uuringureeglitele meie gallup muidugi ei vasta, aga midagi näitab siiski. Käib see ju ühte jalga uudistega, kuidas seemnekartul oli vaat et veebruaris kõik ära ostetud, sest mida kevade poole, seda keerulisem on seda kätte saada. Huvi kartulit maha panna on aga suur ja ilmselgelt pole selle taga üleöö tärganud huvi maal toimetada, vaid ebakindlus.

Eesti isevarustatus puuviljade, marjade ja köögiviljadega on nigel ja statistika järgi on vaid vähem kui pool meil ärasöödavast köögiviljast kodumaine. Meil on paljudel peredel oskused tegelikult olemas, on, kelle käest nõu küsida, paljudel ka maalapp, kuhu teha kas peenar või kaks või koguni muruga kaetud ala taas põllumaaks tagasi muuta.

Aga kas on võtta traktoriga naabrimeest, kes vaod sisse ajaks, muldaks ja hiljem vaod lahti ajaks, kui kasvatada kartulit nii palju, et sellest talvel kogu perele jaguks? Kas see lõpuks tuleks soodsam? Ent ebakindlus paneb kaaluma ja tegutsema.

Või mis saab hoidistamishooajast, kui kõike muud, mis vahepeal kadunud, poelettidelt leiab, aga äädikat mitte?

Kallimaks on läinud paljud toiduaine­grupid ja leibkonnad peavad oma valikud üle vaatama, selle järgi, kuidas eelarve lubab. Kas mahetoodete asemel, mis samuti kallinevad, tavatootmisest tulnu? Kas kallineva kodumaise asemel välismaine ja odavam, mida nii tuntud kui ka uutes poekettides omajagu leidub? Samas on kodumaise ostmine meie toidujulgeoleku ja kindlustunde jaoks ülioluline.

Suures plaanis on tähtis aga see, et oleks rahu. Ja tööd. Siis saab ikka hakkama. Töökohtade ümber keerleb osalt ka meie tänane ülevaade metsandus- ja puidutööstusest. Mis saab mõnest maapiirkonnast, kui arvestatav osa töökohtadest, mis seotud metsa- või puidutööstusega, löögi alla seatakse, ja seda olukorras, mis sektoris töötavatele inimestele ei tundu paratamatu, vaid lahendatav?