/nginx/o/2022/03/30/14455474t1h2993.jpg)
Energiatõhusus toob kaasa ökoloogiliste ehitusmaterjalide üha suurema kasutamise ja sellega koos loodussäästlike tõrjevahendite vajaduse. Mis need võiksid olla? Vastuse annab Tallinna Tehnikaülikoolis värskelt kaitstud doktoritöö.
Doktoritöö: kuidas kaitsta ökomaju kahjurite eest?
Lahendus võib peituda taimeekstrakti abil sünteesitud hõbedal põhinevatel nanoosakestel ning nende kasutuses antimikroobse vahendina keskkonnasäästlikes rakendustes. Sama pealkirja kandvas doktoritöös tunnistab autor Siim Küünal, et kasvava energianõudluse ja kasvuhoonegaaside emissiooni tõttu on energiatõhusus kerkinud oluliseks märksõnaks.
„Ainuüksi ehitussektori energiavajadus moodustab hinnanguliselt 40% kogu maailma energiavajadusest. Vastukaaluks on hakatud otsima lahendusi juurutamaks ehituses energiasäästlikku mõtteviisi, sealhulgas on aasta-aastalt hoogustunud ka keskkonnasäästliku ökoehituse arendamine,” selgitas Küünal.
Üks suundadest on just ökoloogiliste ehitusmaterjalide kasutamine – näiteks põllumajandusest üle jääv põhk. Samas on põhuehituses kasutatav põhk soodne kasvupinnas bakteritele ja hallituseentele ning seetõttu on vaja ökoloogilist tõrjevahendit nii põhule kui ka üldiselt ehitus- ja viimistlusmaterjalidele.
Uuringutes sai autori sõnul testitud puhtaid hõbenanoosakesi levinud mikroorganismide peal, mida võib põhu seest enim leida. Doktoritöö esimene faas keskendus antimikroobsetele katsetele põhult eraldatud bakterite ja seenete vastu.
Katsed tehti nii materjali pinnal, bakterite ja seente peal eraldi söötmetel Petri tassides kui ka isoleeritud kultuuridel laboratoorsetes oludes.
„Kuna kasutati ka umbrohuna levinud teelehte (Plantago major), oli protsess lisaks ka ökonoomne,” rõhutas Küünal. „Mitmed laialt levinud umbrohuks peetavad taimed olid võimelised osakesi sünteesima, kuid edasi arendati teelehe sünteesiprotsessi.”
Doktoritöö uudsus seisneb aga autori hinnangul avastuses, et mitte ainult taime valik ei mõjuta sünteesitud nanoosakeste parameetreid ja koostist, vaid ka sama taime erinevad ekstrakti valmistusviisid ning nanoosakeste sünteesi parameetrid. Sõltuvalt sellest, kuidas teeleheekstrakti valmistati ning millisel viisil süntees tehti, suudeti kontrollida nanoosakeste koostist – kas peamine faas oli hõbe või hõbekloriid. Oluline on märkida, et mõlemat tüüpi hõbedapõhiseid nanoosakesi katsetati edukalt ka mudelorganismide puhul, et hinnata nende sobivust antimikroobse vahendina kasutamiseks.