Kevad võib vahele jääda ja algab kohe suvi

Kuigi õhus oli juba kevadehõngu, tuli tali mõneks päevaks tagasi. Foto: Kristjan Teedema

Möödunud nädal oli juba kevadiselt soe ja päikesepaisteline, aga selliseks ilm ei jäänud. Peaaegu kogu märtsikuu valitses meil kõrgrõhkkond, millesse vaid üksikud madalrõhulohud pilvisemaid ja kerge sajuga päevi tõid. Kevadtalvel on selline olukord üsna tavaline.

Märtsis, võrdpäevsuse lähedal, pikeneb päev kõige kiiremini. Kui kuu alguses olid selged ööd veel päris pakaselised ja päevane päikesepaiste suutis õhu umbes null kraadini soojendada, siis läinud nädalal tõusis päevasoe kohati üle 10 kraadi ja öösel oli vaid mõni kraad külma. Iga päevaga järjest kõrgemale kerkivale päikesele aitas kaasa asjaolu, et kõrgrõhukese paiknes suurema osa ajast Eestist lõuna või kagu pool – päripäeva pöörlevas antitsüklonis tähendab see suhteliselt sooje tuuli lõunakaartest.

Siberi kõrgrõhualast alguse saanud kõrgrõhkkond Euroopas laienes järjest läände ja nüüd eraldus täiesti. Atlandi tsüklonid liikusid suurema osa märtsist üle Põhja-Skandinaavia otse itta, Baltimaade ilma palju mõjutamata. Antitsükloni „poolitudes” pöördusid viimased neist aga Põhja-Skandinaavia kohalt kagusse ja liikusid piki Lääne-Euroopa kõrgrõhuala idaserva Kesk-Venemaale. Nii jääb liikuva tsükloni soe (lõuna- ja edelatuultega) sektor Eestist ida poole ning jäine lääneserv toob meile lumesaju ja külmakraadid põhjast.

Läänemerest ida pool põhjast lõunasse liikuvad tsüklonid on paljuaastaste andmete põhjal küllaltki haruldased – neid tuleb ette vaid veidi sagedamini kui iga kahekümnes, aga sarnase trajektooriga tsüklonitel on kalduvus ilmuda seeriatena. Nii ka seekord. Niisugune tsüklon, mis toob külma õhu põhjast ja samas küllaltki pilvise ilma koos lumesajuga, ongi õieti kõige n-ö tõhusam talve pikendaja.

Sügisese ja kevadise võrdpäevsuse ajal on ju päike sama kõrgel ja päev sama pikk. Märtsi viimaste päevade päikesepaiste on võrdne umbes 10. septembri seisuga ja aprilli keskpaiga olukord sarnaneb augusti viimaste päevadega! Meie mereäärsel maal on erinevus selles, et kevadel on nii Läänemere kui ka Atlandi ookeani vesi palju külmem kui sügisel. Kui siis veel lisandub külma õhu juurdevool ja pilves taevas, mis ei lase päikesel maapinda soojendada ja viimast lund sulatada, siis võibki talv veel püsida, kuigi päikest jagub peaaegu suviselt. Natuke aitab talve püsimisele kaasa ka värskelt sadanud lumi, mis peegeldab pärast kõrgrõhuala taastumist päikesekiirgust vanast lumest paremini ja paljast maast palju paremini.

Hea uudis on see, et pärast niisugust pikaleveninud talve jääb vinduva kevade faas sageli ära. Kui pärast madalrõhkkondade seeriat taas kõrgrõhkkond mõjule pääseb, siis on päikese võim juba nii suur ja päev nii pikk, et ilm soojeneb kiiresti. Üheksa aastat tagasi, 2013. aastal algas kiire lumesulamine alles 10. aprilli paiku ja siis sai umbes kahe nädalaga talvest suvi. Midagi niisugust on sel kevadel oodata Kirde-Eestis ja Kagu-Eesti kõrgustikel, kus talve jooksul kogunenud lumi veel maas. Muidugi ei ole meie Läänemere-äärses mitmekesises kliimas välistatud ka läänetsüklonite uus tulek ja jahedavõitu hiliskevad, aga vähe jääd Läänemerel pika, kuid pehme talve järel räägib pigem soojapoolse kevade kasuks.

Nii või teisiti, ilma ennustamine rohkem kui kaheks nädalaks ette on üsna ebakindel.