Nädala mõte: säilitagem kaine mõistus

Rebase Rimi on üks nendest poodidest kus soolaletis haigutab tühjus. Foto: Kristjan Teedema

Suu vajus lahti, kui nägin sotsiaalmeedia müügiplatvormil kuulutust, kus soola müüdi 49eurose kilohinnaga. Ei tea, kas oli see nali või tegelikkus, loodan, et ükski eestimaalane veel nii paanikas ei ole, et sellise hinnaga soola ostma hakkaks.

Kummaline on, kuidas iga kriisiga kaasneb mingi paanika. Koroonakriisi alguses varuti tualettpaberit, nüüd, kaks aastat hiljem, on letid soolast tühjad. Olukorrad on muidugi sootuks erinevad, ent inimeste käitumine paneb siiski mõtlema. Kauplusepidajad on oletanud, et kuna Vene päritolu sool lettidelt eemaldati, arvasid ostlejad automaatselt, et soolaga on kitsas käes ja seda tuleb varuda. Kasvõi kümnetes kilodes. Mõtlemata, mida sellega edaspidi peale hakata. Muidugi, üks variant on seda 49eurose kilohinnaga veebis edasi müüa, aga nagu ütlesid kaupluste esindajad ka Maa Elule – paanikaks ei ole põhjust. Soola jagub, lihtsalt ükski maaletooja ega tootja polnud selliseks nõudluseks valmis ja kulub natuke aega, kuni sool uuesti lettidele jõuab.

Tegelikult on ees ootamas mured hoopis eluks rohkem vajalike toiduainetega. Euroopa viljaaidas käib sõda ja sealt ei saa Euroopa tänavu ei vilja ega õli. Isegi kui meid see otseselt ei mõjuta, sest Eestisse imporditi möödunud aasta esimeses kvartalis Ukrainast kõigest üks protsent kõigist põllumajandussaadustest, siis kaudselt mõjutab see meid kõvasti. Loomasööda hind tõuseb hooga, see tõstab omakorda veelgi loomse toidu hinda. Ka muu tooraine hind muudkui kerkib. Rääkimata kütusehindadest, mis igale asjale jälle põntsu paneb. Miks me siis juba praegu sügavkülmikuid lihaga ei täida? Ja õli on ka kaupluselettidel veel täitsa alles.

Varud peavad praeguses olukorras igatahes olema, aga alati tasub säilitada kaine mõistus. Kuigi meie rahakotil on seda raske mõista, on see kõik praegu meie vabaduse hind. Iga euro, mille eest Venemaalt midagi ostame, anname ju sõtta Ukraina vastu. Nii tuleb neid asju varuda kasvõi kallimalt, aga mujalt.

Kuigi maal elava inimese elu teeb krõbe kütusehind märksa valusamaks, tuleb seegi hambad ristis ära kannatada. Võib-olla tasub kiigata, kas ja milliseid võimalusi ühistransport liiklemiseks pakub, või üle saada eestlasele omasest individualismist ning hakata sõite koos naabrinaise või -mehega planeerima. Igatahes pole praegu koht vingumiseks, vaid ikka üksmeelel olemiseks ja tegutsemiseks.