Siberi kõrgrõhkkond on varajane kevadekuulutaja

Praegu paistab, et Ida-Eesti lumi võib lõplikult sulada alles märtsi lõpus või aprilli alguses ehk hoolimata vahepealsest lörtsist kujuneb siin talv pikaks. Foto: Arvo Meeks

Eesti vanasõna ütleb, et aastad ei ole vennad, ja eriti kehtib see aasta külmema poole kohta. Mingid seaduspärasused selles, kuidas ilm talve jooksul muutub, siiski on.

Ookean (vähemal määral ka Läänemeri) hoiab suvel kogunenud soojust oma mõnekümnemeetrises pinnakihis. Maismaa jahtub sügisel kiiresti. Mere kohal soojenenud õhk tõuseb üles ja põhjustab tsükloneid, mis läänevoolus mandrile ­tormavad ja seal oma niiskuse maha sajavad – Põhja-Euroopas kas vihma või lumena sõltuvalt sellest, kas tsükloni kese möödub meist põhja või lõuna poolt.

Tsüklonid ei jõua suurel jahtuval Euraasia mandril kuigi kaugele. Ida-Siberis kujuneb juba novembris-detsembris kõrgrõhuala, mis talve edenedes aina tugevneb. Päevast päeva püsib selge pakasene ilm, lundki sajab vähe. Jakuutia põhjaosas on talvel –50 kraadi tavaline, kõige külmemad ilmad on olnud –70 kraadi lähedal. Sealjuures suvel võib olla vahel ka 30 kraadi sooja.

Hilistalvel laieneb kõrgrõhkkond Lääne-Siberisse ja Venemaa Euroopa-ossa. Kui kaugele läände ta täpselt ulatub, on talviti erinev. Külmal talvel, mida iga kümne aasta jooksul paar-kolm korda ette tuleb, laieneb kõrgrõhkkond Skandinaavia ja Baltimaadeni ning jääb siia nädalateks, põhjustades teada-tuntud veebruaripakast. Tavaliselt jääb sellistel aastatel (viimati 2010, 2011 ja 2013) kõrgrõhkkond püsima ka märtsis, mil päikesepaiste järk-järgult lume sulatab. Kui kevadine kõrgrõhkkond edasi kestab, järgneb lume sulamisele kiire üleminek talvest suveks mõne nädala jooksul – just nii juhtus näiteks 2013. aastal. Eesti kiimas on selline kevad erandlik, tavaliselt kevad vindub, aga Siberis käib asi aastast aastasse nii.

Sel talvel külastas Siberi kõrgrõhkkond meid korraks ebatavaliselt vara – detsembri alguses. Keset soojeneva kliima soojarekordite sadu andis see ühe rekordihõngulise olukorra külma poole pealt: detsembri esimene kolmandik oli peaaegu poole sajandi külmim. Edasi kehtestasid Atlandi tsüklonid end aga väga jõuliselt. Jaanuar kujunes soojaks ja veebruar veelgi soojemaks. Tsüklonitega kaasnesid suured sajud, mis Ida-Eestisse vahelduva sula ja külmaga ning kuu keskmisena napilt alla null kraadi jäänud temperatuuriga palju lund tõid. Soojemas Lääne-Eestis sadas ja sulas lumi palju kordi.

Alles märtsis, tavalisest tunduvalt hiljem, jõudis kõrgrõhkkond taas kohale, tuues ilusad päikesepaistelised päevad ja külmad ööd. Kõrgrõhkkonna võim paistab jätkuvat ka lähinädalatel, mil päeva pikenedes muutub päevane aeg järjest soojemaks ja ööd ei jõua enam nii palju jahtuda. Kirde-Eestis ja Kagu-Eesti kõrgustikel ei lase paks lumikate päikesel maapinda nii palju soojendada kui paljal maal – kevade kohta tavatuna võib nüüd oodata rohkem päevasooja Lääne-Eestis.

Praegu paistab, et Ida-Eesti lumi võib lõplikult sulada alles märtsi lõpus või aprilli alguses ehk hoolimata vahepealsest lörtsist kujuneb siin talv pikaks. Seevastu merejääd on vähe, mistõttu sooja kevade võimalus on õhus. Omamoodi huvitav on viienda aastaaja väljavaade Soo­maal. Kohapeal lund peaaegu ei ole, aga Kesk-Eestis, Pärnu ja Navesti jõe ülemjooksul, on seda päris rohkesti. Kui kevad tuleb järsu soojalainega, võib see põhjustada viimase üheksa aasta kõrgeima veeseisu.