Maitsev vitamiinipomm kasvab mõne päevaga
17. märts 2022, 00:00
Kevadväsimuse ennetamiseks otsustasime sel aastal vitamiinid ise kasvatada. Kiireim viis selleks pidavat olema idandid. Mis muud, kui poodi seemneid varuma ja ise järele proovima!
Riina: hajameelne ei tohi olla!
Olen ka mõnel varasemal aastal idandeid kasvatanud ja kuna eesmärk on need lastele turgutuseks sisse sööta, siis kindla peale minek on valida munguba, harilik hernes või kikerhernes. Need maitsevad väga hästi ja seemned leiab igast suuremast toidupoest. Hernel valige ikka säärane pakk, kus sees rohelised ümmargused terad.
Idandamiseks on poodides müügil spetsiaalsed nõud, aga alustuseks sobib väga hästi ka tavaline purk, mille kaanesse augud torgata või siis kaane asemel marli ja kinnituskumm. Ühte purki peotäis munguba (idanedes paisuvad kõvasti) ja teise hernest, toasoe vesi peale ja jätsin üleöö seisma, hommikul valasin vee ära, loputasin puhta veega seemned üle, kinnitasin marli patsikummiga purgi peale ja sättisin purgi, suu allapoole, poolviltu seisma, et vesi terade pealt maha saaks nõrguda. Edasi polegi muud, kui kaks korda päevas seemned puhta veega üle loputada ja mõne päeva pärast võibki maiustama hakata. Tundub lihtne? Ongi lihtne. Kõige keerulisem on idandamise juures meeles pidada, et ei unustaks neid puhta veega üle loputada, sest kui jäävad kuivale, ei idane, ja kui on liiga niiske, kimbutab hallitus.
Teele redised ja kressid
Esmakatsetamiseks võtsin mungoad, mida väidetavalt kõige kergem idandada on. Ostsin Selverist tavalise mungubade paki, ökomärgis küljes, ja hakkasin siis internetist leitud õpetussõnade järgi pihta. Kuna mul spetsiaalset idandamisnõu pole ja marliga ka ei tahtnud mässata, kasutasin tavalist purki, mille katsin eelnevalt naaskliga auke täis täksitud plastkaanega.
Ühte klaaskaussi sai purgi sobiva nurga alla sättida ja oligi kodune idandamissüsteem valmis. Niisiis said pühapäeva õhtupoolikul mungoad likku, eneselegi üllatuseks olin nende hommikusel ja õhtusel loputamisel järjepidev ning juba kolmapäeval-neljapäeval sai idusid sööma hakata. Neljapäeval panin need kinnise kaanega karbis külmkappi ja viimased riismed said veel pühapäeval söödud.
Tundus üsna lihtne ja soodne katsetus – valmis mungoaidude karbike maksab poes umbes kaks eurot, 500grammise oapaki eest maksin küll üle nelja euro, aga selle eest saab palju-palju idusid. Et mungubadega nii edukalt läks, otsustasin sammukese edasi astuda. Ostsin mahekauplusest veel spetsiaalselt idandamiseks mõeldud redise- ja kressiseemneid. Esimestega käitusin nagu mungubadega: esimene öö leos ja edasi purgis, koos hommikuse ja õhtuse loputamisega. Kressi aga panin kõrgete servadega taldrikule salvräti peale, mida siis pidevalt vett peale tilgutades niisutasin, ikka 5–6 korda päevas (kodukontori rõõmud).
Tegelikult soovitatakse seemneid idandada pimedas, mina seda ei teinud, sest kui need silme all pole, unustan tegelemise. Aga vist võinuks, sest kui redis mõne päevaga sabad välja oli ajanud, hakkasid sabad karvaseks minema. Hallitus, oli esimene mõte. Google ütles, et ei ole, aga otsest vastust ka ei saanud. Professionaalne kokk pakkus, et liiga kõrge temperatuur. Tõsi, päike oli köögi üsna kuumaks kütnud. Õhtune loputamine, öö jahedas sahvris ja hommikul enam karvakesi polnud.
Kress kasvas üllatuseks paberil täitsa hästi, kuigi olin valmis ebaõnnestumiseks. Aega kulus mõlemaga sama kaua kui mungoaga, esmaspäeva õhtul said likku ja reedel hakkasin sööma. Kui iseseisvalt on redis ja kress üsna tugeva maitsega, siis toidus maitse tasakaalustub. Suure redisefännina tõdesin, et rediseidud meeldisid kolmest enim, aga kõik kolm lähevad kindla peale kordamisse. Väga lihtne, soodne ja maitsev katsetus, mis sobib kasvõi igahommikuse võileiva peale.
Kadri: üllatavalt lihtne ja maitsev
Ütlen kohe sissejuhatuseks, et kogu protsessi kõige tülikam osa oli minu jaoks kodus olnud purkidelt siltide eemaldamine, et oleks „ilus”. Mungoa, herne ja päevalilleseemnete idandamine ise oli üllatavalt lihtne ja tulemus väga maitsev.
Tegin oma purkide kaantele naelaga augud, et üleliigne vesi välja nõrguks, sest muud head lahendust kodus sel hetkel polnud. Ilmselt pole see kestlik lahendus, sest pidevast loputamisest tekkiv niiskus ei mõju augulisele purgikaanele väga hästi, aga mõneks ajaks toimib kenasti. Internetipoodides spetsiaalseid idandamispurke uurides oli neil juures ka alus, mis purki õige nurga all hoiab. Nurga õigsuse kohta ma ei tea, aga Duplo klotsidest alus sai igal juhul rõõmus ja värviline.
Kui seemned pärast öist veest „äratamist” reede hommikul purkidesse panin, neid hommikul ja õhtul loputasin, oli pühapäevaks mõnus idandivaru olemas. Tegin selle vea, et mõtlesin, et pildistan neid leheloo tarbeks esmaspäeval, aga idandid tuleb siiski kohe ära süüa. Päevaga polnud mungoa- ja herneidude maitse enam sugugi nii värske kui pühapäeval, kui neid mekitud sai. Kui ainult oleks taibanud need kinnises karbis külmikusse panna, nagu Teele hiljem soovitas. Aga salat sai nende idudega igal juhul väga maitsev.
Lastele meeldisid mungoa idandid – herneidude asemel eelistaksid nad hernevõrseid. Päevalilleseemnete idud olid pigem täiskasvanute maitse järgi põnevad.
Täielikult põrusin aga rukolaseemnetega, mida püüdsin idandada majapidamispaberi peal – ajasid küll õrnad idud välja, aga muutusid kohe karvaseks, nii et ilmselt liigniiskuse tõttu jäid need proovimata. Loodan selle peenema idandamiskunsti siiski ka käppa saada.
TEE NII
• Varu idandamiseks sobilikke seemneid: munguba, hernes, kikerhernes, redis, kress, lutsern, lambalääts, till, rukola, apteegitill, päevalilleseemned.
• Võta purk ja nuputa sellele kaas, millest saaks vesi välja nõrguda.
• Pane seemned pooleks päevaks toasooja vette seisma.
• Arvesta, et idanedes seemned paisuvad tublisti.
• Vala vesi ära, loputa seemned, pane kaas või marlist kate peale ja aseta purk, suu allapoole, poolviltu seisma.
• Kaks korda päevas loputa seemneid.
• Kui umbes sentimeetrised idud küljes, võid sööma hakata.
• Valmis idudsid hoia külmikus ja söö need paari päevaga ära.