Eesti toidukasvatajad pakuvad sõja eest pagenutele tööd

Kiievi raudteejaama suunas kulgeb lakkamatu inimvool – tuhanded inimesed otsivad pääseteed õhurünnakute eest. Foto: Dmitri Kotjuh

Aeg on segane. Varasematel aastatel on Eesti aiandussektoris tööd saanud 2500–3000 võõrsilt saabunud hooajatöölist – peamiselt Ukrainast, aga ka Moldovast ja Valgevenest. Märts on kokkulepete sõlmimise aeg, nüüd aga kõlab ettevõtjate hääl murelikult.

Mitte seepärast, et nad kardaksid tööjõupuudust – teades ukrainlaste töökust, siis sõjakoleduste eest siia jõudvad põgenikud otsivad käed rüpes ootamise asemel kindlasti tööd ja teenistust, kuid mure on oma seniste tööliste pärast. Viimasel paaril nädalal on paljud siin juba ametis olnud Ukraina mehed asunud tagasiteele kodumaa poole, et naine ja lapsed ohutusse kohta aidata ning ise, relv käes, kodumaa eest võidelda.

Tullakse peredega

Eesti Aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin ütles nädala algul, et aprillis on tavaliselt suuremal arvul hooajatöölisi siia tulnud. Paljudel ettevõtetel on oma kindlad töölised, kes aastast aastasse siin hooajatööl käinud. „Välja arvatud see üks aasta, mil EKRE sõbrad ei lubanud tööjõudu sisse, kuid põhituumik on selline, kellega ettevõtjatel on lähedane, lausa perekondlik suhe tekkinud, neid austatakse ja usaldatakse ning nad on siia kogu aeg oodatud olnud. Nüüd elavad meie ettevõtjad murega kaasa nende pere käekäigule,” rääkis Strastin. „Paraku on paljud mehed, kes varem siin käinud, nüüd rindel, relv käes.”

Eestisse on juba jõudnud tuhandeid sõjapõgenikke. „Senine kogemus on näidanud, et ukrainlase loomus ei luba almuseid ootama jääda, vaid nad käärivad käised üles, et endale ise elatist teenida. Nad ei tule siia meie sotsiaalsüsteemi koormama ja abiraha saama,” seletas Strastin. „Meie ettevõtjad on kindlasti valmis põgenikele tööd pakkuma.”

Üksjagu peamurdmist valmistab majutus. Kui seni tulid hooajatööle kas mehed või naised eraldi ja pere jäi kodumaale ning siin elati mitmekesi korteris, siis nüüd püütakse tulla perega koos ja see eeldab iga pere eraldi majutamist.

Naiste jõul

Köögivilja kasvatava Jaagumäe talu juhataja Tarmo Timmi tõdes, et nende talust on lahkunud Ukraina mehi oma kodumaale perele appi ja kodumaad kaitsma. Neil olid juba kokkulepped hooajaks siia tulema pidanud töölistega sõlmitud, kuid nüüd need lendasid loomulikult vastu taevast. Samas on ka nii, et osa neist, kes pidid lahkuma, jäävad nüüd siia. Algaval hooajal on pigem meestööjõu nappus ja tuleb hakkama saada naiste abil. „Aga kindlasti saab hakkama, sest pikas plaanis on naised meestest visamad,” mainis ta.

Maasikakasvatus on üks valdkondi, mis suuresti tänu Ukrainast saabunud abikätele oma töö tehtud saanud. Marjamaa talu perenaine Elke Lillemets tõdes üleeile, et veel on vara öelda, mis tänavu saab. „Need töötajad, kellega meil kokkulepe oli, nendega pole ühendust kahjuks saanud, loodan, et nad on terved,” sõnas ta. „Oleme Marjamaa talu poolt välja pakkunud esialgu töökoha kahekümnele ja majutuse neljakümnele inimesele. Praegu pole meile veel keegi tulnud, aga eks hakkab järjest jõudma põgenikke siiapoole.”