Üldiselt hooldatakse pärandkoosluseid Eestis enamasti saartel või Lääne-Eestis, ent Alam-Pedja looduskaitseala asub peaaegu keset Eestit, Tartust loode poole. Tegu pole kerge piirkonnaga, sest pidevalt valitseb üleujutuse oht, luhtadele on raske ligi pääseda, veerežiim on aeglane, mis tähendab, et ühe päevaga tõusnud üleujutus võib püsima jääda mitmeks kuuks.
Ent läheme ajas natuke tagasi, sest Viljar Ilves ei ole tegelikult elupõline Alam-Pedja elanik, kel loomapidamine veres. Jah, tema isa on sealtkandist pärit, ent ajal, kui isa hakkas oma maja müüma, oli Viljar parema meelega linnas ööklubis kui kusagil metsade vahel, kuhu esimesed juurdepääsuteed rajati alles 1960ndatel. Ent ühel hetkel käis „klõps” ja tuli soov juurte juurde naasta. Sama maja ta loomulikult tagasi ei saanud, aga 2006. aastal ostis vana metsavahi talukoha. Mõte oli sinna omale pensionipõlveks elamine rajada. „Aga pension tuli juba enne neljakümnendat kätte,” sõnas Ilves naerdes.
Algas paarist loomast
Alustuseks võttis ta maja juurde paar kitse ja šoti mägiveist, et plats puhtam oleks. „Eks see üks ülekäte läinud hobi ole,” tõdes Ilves, kes 2015. aastast Alam-Pedja luhtasid laiemalt hooldama hakkas. Nimelt ei olnud sel ajal luhtade hooldus päris see, mida osapooled tahtnuks näha.