/nginx/o/2022/03/09/14416198t1hf736.jpg)
Keskkonnaamet kinnitas kanakulli kaitse tegevuskava aastateks 2022–2026. Kavaga seati eesmärk suurendada viie aastaga pesitsevate kanakullide populatsiooni vähemalt 500 paarini ja tagada vähemalt poolte teadaolevate elupaikade kaitse kaitstavatel aladel.
Eestis pesitseb hinnanguliselt 400–600 paari kanakulle, kuid eelmise sajandi lõpul oli arvukus pea kaks korda suurem. Kanakull kuulub II kaitsekategooriasse ja on Eesti Punases Nimestikus arvatud ohualtite liikide hulka, kuna tema arvukus on madalseisus.
„Inimtegevus on aastate jooksul looduslikku mitmekesisust ja liikide elupaiku palju mõjutanud. Seetõttu on eriti oluline praegu pöörata tähelepanu nii madalseisus liikide nagu kanakulli kaitsele, kuid hoida ka neid, kelle seisukord meie looduses on veel hea,“ sõnas Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra.
Kanakull on ilmselt üks kõige enam vaenamise tagajärjel kannatanud linnuliike Eestis.
Kanakull on ilmselt üks kõige enam vaenamise tagajärjel kannatanud linnuliike Eestis. „Veel 20. sajandi keskel soovitati kanakulli kui igati kahjulikku liiki igal võimalusel tappa. Tänapäeval on aru saadud, et röövlindudel on looduses oma oluline roll ning nende hävitamine muudab liikide looduslikku tasakaalu,“ selgitas Keskkonnaameti liigikaitse büroo juhataja Marju Erit.
Kuuldes nime kanakull, tekib paljudele ettekujutus linnust, kes murrab kodukanu. Kodukana osatähtsus kanakulli saagis on tänapäeval siiski väike, oluliselt rohkem kurja teevad kanadele-kukkedele rebane ja tuhkur.
Vabalt peetavate kanade osakaal on samuti vähenenud ja linnugripi leviku ennetamiseks tuleb kanu hoida nii, et nad looduslike lindudega kokku ei puutu. Looduses on kanakulli toiduks eelkõige vareslased nagu hallvares, pasknäär, hakk ja harakas, samuti tuvid ja kanalised, näiteks laanepüü ning teder.
Kanakull eelistab pesitseda vanades, peamiselt üle 60-aastates okasmetsades ning peab saagijahti nii metsaaladel kui ka kultuurmaastikus. Kanakull on pikaealine liik, kes elab aastaid samas piirkonnas. Oma pesitsusterritooriumile rajab ta ühe või mitu pesa, mida ta võib erinevatel aastatel vahetada.
Kanakulli peamised ohutegurid Eestis ei ole viimasel kümnendil muutunud – need on endiselt pesapaikade hävimine, toidubaasi vähenemine ja pesitsusaegne häirimine. Kuna kanakull eelistab pesitseda vanades metsades, siis on paratamatult tema elupaikadele ohuks üha suurenev raiesurve, mis toob kaasa peamiste ohutegurite võimendumise ja koosmõju. Seetõttu ei suudetud eelmisel tegevuskava perioodil kanakulli arvukuse suurendamise eesmärki täita.
Uue kaitse tegevuskavaga seati samuti eesmärgiks, et viie aasta pärast on pesitseva asurkonna suurus kasvanud ning arvukushinnang on 500–700 paari. Lisaks peavad vähemalt pooled teadaolevad elupaigad olema kaitstud kaitstavate alade koosseisus.
Keskkonnaameti liigikaitse büroo juhataja sõnul on seatud eesmärgi saavutamisel üks oluline tegevus esinduslike kanakulli pesapaikade kaitse alla võtmine püsielupaikadena. „Seal on elupaigad kaitstud raiete eest ja tagatud on paremad tingimused ka kanakulli saakobjektidele. Sellele eesmärgile oleme juba lähenemas – keskkonnaminister algatas 2021. aasta lõpus 41 uue kanakulli püsielupaiga moodustamise või laiendamise ning nende kaitse alla võtmisel on kaitstud 57% liigi teadaolevatest elupaikadest,“ tõdes Marju Erit.
Tegevuskava näeb ette selgitada välja kanakulli täpsema elupaigakasutuse, saagi koostise muutused, erinevate raieviiside mõju ja paljud muud tegevused. Kõikide kanakulli pesapaikade riiklik seire toimub üldjuhul igal kolmandal aastal. Tegevusi viivad ellu Keskkonnaamet ja Keskkonnaagentuur koos teadlaste jt huvilistega.
/nginx/o/2016/11/23/6103877t1hd14d.png)