Lidlis otsi Eesti kaupa tikutulega

Nüüd on eestlastel hea võimalus hinnata, kui hästi valdavalt Poolas toodetud toit ka maitseb. Foto: Urmas Luik

Pikalt oodatud Lidli kaupluste avamine tõi pikad järjekorrad uste taha. Kuna oktoobris käisime äsja Lätis Valmieras avatud poes uudistama, kui palju kohalikku kaupa saksa odavketi riiulitele pääses, siis võtsin tänagi sarnase vaatluse ette.

Läti poes käisin mitu päeva pärast avamist ja järjekord lookles poe ukse taga oma paarsada meetrit. Täna otsustasin targu hommikul 8 avamise ajaks mitte kohale minna ja jõudsin Pärnu poe parklasse 11 paiku. Avaras parklas õnnestus leida üks vaba koht ja jõudsin rõõmustada, et kärujärjekord polegi nii hullult pikk, et poeskäik hilisemaks lükata. Uksele lähenedes selgus muidugi, et poe meeskond oskas metallpiiretega sajad inimesed ilusti sinka-vonka üsna väiksele alale sättida. Õnneks oli laiskus suur ja otsa ringi keerata enam ei viitsinud, sättisimegi end lastega rivvi ootama. Sabatamise peale kulus 20 minutit ja oligi ostukäru käes ning pääses saali kaupa uudistama. Lastele sai kaasa antud juhis otsida pakenditelt kirju päritolumaa kohta.

Kolme peale leidsime Eesti valmistajamaana kahel korral - piimatoodete letilt Pilos kaubamärgi alt Jõhvis AS Farmi piimatööstuse hapukoore ja Viljandis AS Tere valmistatud kohupiima. Kindlasti leidnuks mõne veel, aga avamispäeva rahvasummas viibimine oli üsna väsitav ja ostukäruga laveerimine röövis peamise tähelepanu.

Lätis käigust mäletan, et seal oli köögivilja letil ka kohalikke vilju, Pärnus köögiviljade juures ühtegi viidet kodumaisele kaubale leida ei suutnud.

Lihatoodete valik on lai, aga seal troonib Poola kaup, ka Leedu ja Saksamaa jäi silma. Avamisreklaamides väljakuulutatud pakendatud lõhefileed olid tavaliselt siinsetes poodides kilesse pakitud fileedega võrreldes vägagi viisaka väljanägemisega. Kirjade järgi on 6.99 maksev lõhe kasvatatud Norras ning töödeldud ja pakendatud Poolas.

Kui tavaliselt on Eesti toidupoodides sama kaubavalik ja erinevus vaid keti omatoodetes ning väike hinnaerinevus, siis Lidli uksest sisenedes leiab sootuks teise kaubavaliku: oma lemmiktooteid sinna otsima minna ei tasu. Samas on see Lidli suur pluss - kes meist ei ihkaks vaheldust. Miinuseks kindlasti asjaolu, et Eestimaal kasvanud toidu osakaal on pea olematu.

Lõpetuseks kõige olulisemast, miks Lidl ühe kaubandusketi kohta nii tohutult tähelepanu on saanud: hinnad. Mul ei ole hea numbrimälu ja iga lemmiktoote hinda peast öelda ei oska, aga tänast 30 toote ostmisel saadus tšekki uurides tundub keskmine hinnatase olevat üsna sarnane siinsete poodidega: juust ja pagaritooted soodsamad, liha pigem mitte. Tõsi, sääraseid hindu nägi siin enne selle aasta alguse hinnatõusu. Küll aga on väga suur erinevus kampaaniahindades – Lidli soodushinnad on sellised, mis kindlasti rahva poodi kohale meelitavad.

Oma ostutšeki pealt torkab kohe silma 39sendine banaanikilo, 95sendine poolekilone kohvipakk, 59sendine pooleliitrine hapukoor, 99sendine kurgikilo ja 59sendised üllatusmunad.

Õhema rahakotiga ostjatel jääb vaid loota, et säärased suured soodustused pole üksnes avamistrikk.