Isevarustatuse tase langeb: koolid, haiglad ja kaitsevägi võiks pakkuda ainult kodumaist päritolu toitu

Anu Hellenurme. Foto: Ove Maidla

Valgetähe V klassi teenetemärgiga tunnustatud Anu Hellenurmet õnnitles teenetemärgi puhul esimesena telefonitsi tema sugulane. Tõsi, Hellenurme arvas esiti, et sugulane on ajas ette rutanud ja õnnitleb teda poja sünnipäeva puhul, mis on paar päeva hiljem. „Üllatus oli meeletu. Kui mulle see kohale jõudis, mõtlesin, et see tunnustus pole ainult mulle, vaid kogu põllumajandussektorile, sest meie sõnumit toidujulgeoleku teemal on märgatud,” sõnas ta.

Söödatootmisettevõtte Anu Ait juhataja ja omanik Anu Hellenurme on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu aseesimees ning asus mullu ametisse ka Eesti Tõu­sigade Aretusühistu tegevjuhina. Toidujulgeoleku teema on üks neist, mille eest ta tuliselt seisab.

Praegu ei kata kodumaine lihatoodang meie tarbimisvajadust. „2019. aastal imporditi Eestisse liha 121 miljoni euro eest. Mõtleme korraks, mida tähendaks, kui see rahasumma oleks läinud Eesti loomakasvatajatele. Oma osa sellest oleksid saanud söödakasvatajad, transpordifirmad, laudaehitajad, lihatööstused, kasvavast maksutulust aga võidaks kogu Eesti,” tõi Hellenurme näiteks.

Kui Eestis peaks tekkima toidukriis, mida kliimamuutusi ja välispoliitilist arengut arvesse võttes ei saa täielikult välistada, on see Hellenurme hinnangul palju teravam kui elektri- ja gaasihindade tõus. Hellenurme sõnul on ka Maaeluministeerium teinud isevarustatuse teemal argumenteerides ära suure töö, aga praeguses seisus võib prognoosida, et meie isevarustatus langeb veelgi. „See vajab valitsuse tasemel põhimõttelist hoiakut toidutootmise suhtes,” ütles ta ja tõi näiteks, et see tähendaks ka seda, et meie lasteaiad, koolid, haiglad ja kaitsevägi on varustatud just kodumaist päritolu toiduga. „Vajame ühiskondlikku kokkulepet!” lisas ta.

Aretusühistu koos tootjatega tegi möödunud nädalal valitsusele pöördumise, kus tõdeti, et sektor on niivõrd räsitud, et ilma riigi abita enam hakkama ei saada: minimaalne abivajadus oleks 6 miljonit eurot, kuid sõltuvalt kriisi edasisest kulust võib abivajadus ulatuda ka 12 miljoni euroni. Hellenurme sõnul on pöördumise taga kogu tarneahel, mitte ainult seakasvatajad. „Kõik on kõigile võlgu ja praegu toimib paljuski suures usalduses, kui antakse maksetähtaegu,” sõnas ta.

Tegelik küsimus pöördumise taga ongi aga see, kas Eesti riigil on sealiha omatootmist vaja või mitte. Eestis on praegu ärimudelid üles ehitatud börsihinnale ehk kui välismaalt sisse osta on odavam, siis seda tehakse. „Aga me ei soovi tekitada vastandust meie ja nemad, vaid õppida heast eeskujust,” tõi ta näiteks, et Saksamaal Lidlis müüdavale lihale on peale märgitud 5xD, mis tähendab, et loom on sündinud, võõrutatud, nuumatud, tapetud ja töödeldud Saksamaal, mistõttu tarbijal on väga lihtne teha ostuotsust. „Kaubandus on tulnud appi kodumaisele esmatootjale, mida soovime ka Eestis.”

Hellenurme sõnul saab Eesti tarbija paraku pakendilt ainult mingi piirini jälgida, kust liha tuleb, ja sageli ostetakse Eestis pakendatud liha ekslikult omamaise pähe. Lihatootmis- ja töötlemissektor ongi alustanud kvaliteediprogrammi väljatöötamist, mille eesmärk on ühtlustada toodangu kvaliteeti, loomisel on tarbijate jaoks usaldusväärne kaubamärk Eesti Liha ning lisaks on seakasvatajad alustanud läbirääkimisi tootjaorganisatsiooni loomiseks.