Nädala mõte: vajame baasteadmisi

Pärnu autonoomne hoiatussüsteem. Foto: Ants Liigus

Täna on sõnu eriti keeruline ritta panna, sest ei tahaks kõnelda Ukrainas toimuvast. Ometi oleks imelik seda mitte teha.

Nii ongi viimastel päevadel mõtted eri suunas laiali. Ühest küljest püüame oma igapäevaelu edasi elada, teisalt on tavalisi asju tehes kukla taga süütunne – kindlasti oli ka Ukrainas perekondi, kes plaanisid nädalavahetusel lastega muuseumisse või ujulasse minna, ent nüüd sõidutavad mehed hoopis naisi ja lapsi piirile, et ise tagasi, oma riigi eest seisma minna.

Murekoorem õlgadel on juba suur, koroonakriis, hinnatõusud igas sektoris ja nüüd veel sõda otsa. Tuleb aidata, nii palju kui saab, aga mitte end eos murekoormaga ära lämmatada. Ja ei tohi end seepärast süüdi tunda ega teisi süüdi mõista. Igaüks käitub omamoodi.

Siiski usun, et enamikule meist kuluksid ära teadmised, mida teha juhul, kui... Loeme uudistest, kuidas Ukraina linnades käivituvad õhuhäired, inimesed varjuvad metroodesse, keldritesse.

Meie siin teame vaid kriisivarudest. Need ongi tähtsad, ma ei eita. Aga millised märguandesüsteemid meil kasutuses on, kas neid üldse on? Kuhu varjuda, kui kindel on kortermaja kelder, kuhu minna eramajaomanikel, kuidas käituda maal, kuidas linnas? Kuidas liikuda punktist A punkti B, kas üldse? Küsimusi on palju, vastuseid ei tea enamik meist. Ärme külva paanikat ja loodan südamest, et sõda siia ei jõua, aga baasteadmised ei teeks halba.

Teisipäeval algas Päästeameti eestvedamisel kolmepäevane kursus, kus käsitletakse elanikkonnakaitset ja riskikommunikatsiooni, osalevad riigi- ja omavalitsusjuhid, eksperdid ja ajakirjanikud. Järgmine kursus on planeeritud märtsi teise poolde ning Päästeameti soov on muuta need regulaarseks, vähemalt kord aastas. Hea algatus, aga praegu tundub vähemalt kord aastas väga vähe. Kui palju sellest elanikkonna endani jõuab?

Praegu tuleks eelnevalt küsitud küsimuste vastuseid jagada koolides, töökohtades, kohalikes ja üleriigilistes meediaväljaannetes, sotsiaalmeedia usaldusväärsetes kanalites. Et see jõuaks ka Mustamäel elava 17aastase keskkooli pooleli jätnud nooreni.

Mõte ei ole paanikat külvata, aga lihtsam on neid asju teada, mitte sattuda paanikasse, kui midagi juhtub. Kuna lootusel on tugev jõud, tulebki loota, et varsti saabub kevadine veevulin ja peagi valitseb Euroopas taas rahu. Midagi ei juhtu, kui selle kõige ilusa juures on teadmine, kuhu ohu korral pakku minna.