L, 3.12.2022

Kristel Vilbaste: kui hakkaksin imerohtusid otsima, otsiksin neid oma vanaema või ema kaustikutest

Kadri Suurmägi
, toimetaja
Kristel Vilbaste: kui hakkaksin imerohtusid otsima, otsiksin neid oma vanaema või ema kaustikutest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kristel Vilbaste Tammetsõõris, pühapaigas tema Võrumaal asuva maakodu suitsusauna taga.
Kristel Vilbaste Tammetsõõris, pühapaigas tema Võrumaal asuva maakodu suitsusauna taga. Foto: Erakogu

Looduskirjanik Kristel Vilbaste paneb oma raamatutes ja lehe­lugudes nõiapatta teadusmaailma teadmised ja loodusest või kohtumistelt kogutud lood. Sõõm selles pajas valmis saanud tekste tekitab huvi rohkem teada saada.

Sinu vanaisa, botaanik Gustav Vilbaste kirjutab oma 1934. aasta taimeraamatus, et keskmine eestlane oskab nimetada paarsada taime. Pelgan, et taimetundmise arv on tunduvalt kahanenud, aga huvi on endiselt suur. Ka sinult ilmus mullu raamat „Meie maarohud. Mõõdukalt ja mõnusalt”.

Mul endalgi tekkis kunagi huvi, kui palju ma taimi tean. Lasin botaanik Toomas Kukel saata nimekirja kõigist Eesti taimedest ja sain kokku 600, mida oskaksin kohe liigini määrata.

Aga sada aastat tagasi oli aiataimi aedades vähem, paljusid taimi, mida tunnen, kasvatan koduaias. Seetõttu peeti omal ajal näiteks mõisnikke suurteks taimetarkadeks, sest neil oli aias palju taimi. Ja ega siis vanarahvas tundnud ainult ravimtaimi, vaid pigem kasutatavaid taimi – mõne järgi sai ilma ennustada, teist sai kasutada enda või looma ravimiseks.

Näen koolitustel, et on eri tüüpi inimesi: on mõisnike tüüpi inimesi, kes tunnevadki sadu taimi ja kellel on tohutu huvi, ja neid inimesi ei ole sugugi vähe, ja siis on neid, kes üldse ei tunne taimi ja kellele peab ka võilille tutvustama.

Oleme arutanud, et nood viimased elavad justkui looduspimeduses – käivad looduses, mitte midagi ei näe. Aga neid väheseid teadmisi ja küsimisi ei tohi kindlasti halvustada. Iga kord, kui nad küsivad, on neil tekkinud huvi.

Mulle tundub, et pigem teatakse ja õpetatakse neid taimi, mis on mürgised, mitte neid, mida saaks kasutada.

Tõepoolest, õpetus käib selle järgi, mis on mürgine. See on väga kurb ja see pole nii ainult taimedega, vaid ka loomade, näiteks puukide ja rästikutega. Aga mürgiste taimedega muidugi peabki olema ettevaatlik. Ma näiteks ei tahtnud raamatu „Eesti ravimtaimed” esimesse osasse, mis me Ain Raaliga tegime, panna ühtegi mürgist taime.

Eestis õnneks pole taimi, mille mürk katsumisel tapaks.

Märksõnad
Tagasi üles