Raudrohi, vana mehe pipar
/nginx/o/2017/05/17/6673605t1h16c8.jpg)
3. märts 2022, 00:00
Harilikku raudrohtu tunti antiikajal Herba militaris’e nime all – taime võime tõttu peatada kiiresti verejooks, sõjaväljal oli see aga väga tähtis.
Keskajal oli levinud teadmine, et raudrohi peletab viirastusi, kummitusi ja tonte. Igivana Aasia ütlus on, et kus kasvab raudrohi, seal ei tule karta ei metsalisi ega mürgitaimi. Tuntud oli ka kõnekäänd „Kus kasvab raudrohi, seal keegi teab”: usuti, et selle taime nuusutamine parandab intuitsiooni.
Inglismaal ja Iirimaal oli komme, et tütarlapsed pistsid raudrohulehe oma ninasõõrmesse ja kandsid siis ette armastusest kõneleva luuletuse. Kui ninast hakkas seepeale verd jooksma, pidi armastus, mida nad südames kannavad, olema ehtne. Navajo indiaanlased teadsid, et raudrohi on armurohi, ning jõid sellest valmistatud teed või närisid selle varsi pisut enne intiimvahekorda.
Tänapäevalgi usutakse mitmel pool raudrohu imet tegevat väge: näiteks et taime tee annab võime leida üles kadunud asju või et jaaniööl majja riputatud raudrohukimp kaitseb kogu eelseisva aasta maja elanikke haiguste eest.
Kaovad tedretähnid ja tuleb isu
Kesk-Euroopas peetakse raudrohtu üheks tähtsamaks ravimtaimeks. Iseäranis soovitatakse teda kasutada kevadel, sest aitab peletada kevadväsimust.
Vanad eestlased, kes tundsid taime ka raudreiarohu, veriheina, köharohu ja koeraköömne nime all, on seda tarvitanud nii köha vastu kui ka palavikualandajana, raudrohukompress võttis maha paistetust ja tõrjus hemorroide, tee viis pearingluse ja koguni tedretähnid, kui sellega palju kordi nägu pesta. Teati sedagi, et kui söögiisu kadunud oli, tuli juua mõni klaasike raudrohuteed ning kõht oli kohe tühi.
Purustatud lehega määriti katki hõõrutud jalgu, odraivast vabanemiseks peenestati kuivatatud raudrohtu, segati see searasvaga, pandi puder õhukese riide vahele ning kompressina silmale. Ka ajanud rohutee ussid kehast välja.
Meil nõnda harilik
Meie tunneme raudrohtu hästi, Eestis on see tavaline rohttaim, mida näeme karjamaadel, teeservadel, niitudel, kuid kohanenud on ta ka Austraalias ja Uus-Meremaal. Kasvada võib ta koguni 70 cm kõrguseks.
Tugeva risoomi tõttu peab ta hästi vastu niitmisele ja tallamisele, sitke vars ei lase taime kergelt murda ja seetõttu tasuks korjele kaasa võtta käärid või nuga. Taimeosade muljumisel eraldub iseloomulikku lõhna, mille annavad raudrohule temas sisalduvad eeterlikud õlid.
Koertele ja kassidele võivad raudrohu õied mürgised olla, mesilased ja muud tolmeldajad armastavad neid aga väga.
Raudrohu varakevadisi lehti hakitakse salatile ja võileivale, segatakse maitsevõisse ja pudrusse, kohupiimasse, kodujuustu ja marinaadi.
Kuna taimel on tugev maitse, on seda enne toitu segamist kupatatud soolases vees. Maailmas on raudrohtu nimetatud ka old man’s pepper’iks ehk vana mehe pipraks.
Üsna levinud on raudrohu kasutamine alkohoolsete jookide valmistamisel.
Kosmeetikalettidelt võib leida raudrohtu sisaldavaid kreeme, mis leevendavat marrastusi ja haavakesi, aga ka näovett, mis aitavat saavutada naha loomuliku tasakaalu ja peletavat akne.
Kommentaar
Iti Jürjendal
Tallinna Botaanikaaia liigikaitse spetsialist
Eesti looduses kasvab tegelikult kolme liiki raudrohtusid. Lisaks laialt tuntud harilikule raudrohule võib enamasti Eesti lääneosast leida paiguti võsa-raudrohtu ning Peipsi järve ümbrusest ida-raudrohtu. Erinevalt hariliku raudrohu linnusulgi meenutavatest lehtedest on nende liikide lehed terved, kuid iseloomulikku raudrohulõhna on nende hõõrumisel ikka tunda.
Raudrohud on kergesti kasvatatavad vähenõudlikud taimed ning nendega on aedu kaunistatud ammustest aegadest. Rohkelt on leidnud kasutamist hariliku raudrohu ja võsa-raudrohu sordid. Paljud teavadki võsa-raudrohtu kui klassikalist ilutaime. See, et seda liiki leidub ka Eesti looduses, tuleb üllatusena.
Raudrohtudele meeldib risoomidega hoogsalt laieneda. Seepärast tuleks neile aias leida laiutamist võimaldav koht. Kui õitsemise lõpetanud õisikud ära napsata, saab raudrohtude ilu nautida hilise sügiseni.