Ilm aitab kiirgus­ohtu hinnata

Foto on illustreeriv. Foto: Raigo Pajula

Sõda Ukrainas on lisaks Teise maailmasõja järel enneolematule verevalamisele päevakorda toonud otsese kiirgusohu Euroopale. Vene armeeüksused tungisid siiani hästi valvatud Tšornobõli tuumaelektrijaama territooriumile ja põhjustasid seal sõjamasinate roomikute all segi paisatud pinnasest 20kordse kiirgustaseme tõusu. Kiievis sai mürsutabamuse radioaktiivsete jäätmete hoidla, millele õnneks vist suuremat leket ei järgnenud.

Selle nädala alguses jõudsid Vene väed lõunas Zaporižžja tuumaelektrijaama lähedale, mis on Euroopa suurim. Ukrainas on veel teisigi töötavaid tuumaelektrijaamu. Ägeda lahingu puhkemisel nende juures võib korduda Tšornobõli katastroof. Tugevast plahvatusest paiskub radioaktiivne tolm sadade meetrite kõrgusele õhku ja alustab oma teekonda allatuult. Kui pauk on juba käinud, määrab edasise leviku ilmamuster.

1986. aasta Tšornobõli tuumaõnnetuse algfaasis, mil paiskus õhku suurem osa saastest, valitses Ida-Euroopas kõrgrõhkkond, mille kese paiknes õnnetuse kohast põhja pool. Kõrgrõhkkonnas liigub õhk teatavasti päripäeva. Seepärast jõudis radioaktiivse tolmuga saastunud õhk ülejärgmiseks päevaks üle Läänemere Rootsi ja osa sellest pöördus itta, riivates ka Eestit.

Esmapilgul ootamatult sadenes peale õnnetuskoha lähiümbruse rohkem radioaktiivset saastet maha Ida- ja Põhja-Rootsis, sest seal sadas tol hetkel vihma. Vahepealsel alal valitsenud kuiv ilm hoidis halvima ära. Siiski oli õhus piisavalt kiirgavat ainet, et juba tollal kasutuses olnud aparatuuriga suurenenud kiirgust märgata. Üks neist kohtadest, kus märgati õhu kõrgemat ionisatsioonitaset juba enne ametlikku teadet, oli hiljuti tööd alustanud Tartu Ülikooli mõõtejaam Pärnumaal Tahkusel. Umbes samal ajal Rootsis Forsmarki tuumaelektrijaama territooriumil registreeritud kiirgusfooni tõusust anti teada Rootsi Kiirgusohutuse Agentuurile, kus tehtud kiire uuring paljastas, et kurja juur on kusagil Nõukogude Liidu aladel. See signaal sundis lõpuks Moskvat teavitama avalikkust juhtunud õnnetusest.

See signaal sundis lõpuks Moskvat teavitama avalikkust juhtunud õnnetusest.

Kuidas saadakse teada, kust radioaktiivne või ka keemiline saaste õhku sattus ja kuhu see edasi kandub? Selleks on vaja võtta ilmakaardid iga mõne tunni järel ja joonistada samm-sammult trajektoor selle järgi, mis suunas ja kui tugev tuul puhus. Joonistades trajektoori prognoositud ilmakaartide põhjal ajas edasi, saame ennustada, kuhu saastatud õhk levib. Ajas tagasi joonistatud trajektoor näitab, milliseid alasid see õhumass ületas, andes aimu sellest, kus võis olla saasteallikas.

Tänapäeval on loodud mitmeid arvutusprogramme ehk õhusaaste leviku mudeleid, mis, võttes aluseks ilmaprognoosi mudeli väljundi, sealhulgas tuule kiirused eri kõrgustel, õhulisandi hajumise turbulentsete keeriste tõttu ja sademed, arvutavad kiiresti välja saasteainete leviku etteantud asukohast või vastupidi, arvatava päritolu seireandemete põhjal.

Üks täiuslikumaid neist on Soome ilmateenistuse mudel SILAM, mis loodi algselt just radioaktiivse saaste leviku prognoosimiseks, kuid nüüdseks on laiendatud paljudele aerosoolidele ja gaasilistele saasteainetele ning annab rutiinselt õhukvaliteedi prognoosi Euroopa jaoks. SILAM on juurutamisel siinse õhukvaliteedi prognoosimiseks ka Eesti Keskkonnauuringute Keskuses.