/nginx/o/2022/02/28/14397155t1h956d.jpg)
Väga raske, väga raske on praegu istuda laua taha loodusest kirjutama, sest tahes tahtmata paned jooksma uudisvoo. Ainuke võimalus tervet mõistust säilitada ongi iga paari tunni tagant õueminek, see rahustab ja aitab hetkseks unustada maailma hulluse.
Ja tegelikult ka, mis kasu on maailmal meist, kui oleme tõelised närvipuntrad. Linnud ja lilled on lohutus ja lootus. Lootus sellele, et maailm pöörab peatselt ette oma helgema poole, headus saab võitu nii nagu kevadesoojus jäätunud ilma üle.
/nginx/o/2022/02/28/14397158t1h25f7.jpg)
Aitab, kui põlvitada maha ja nuusutada pisikesi lumikellukesi, kuulatada, kuidas nad helisevad nii rahustavalt, kuidas nende puhasvalge on kui rahutuvi tiivad, näha, kuidas külmastvõetud kollane leht muutub üha rohurohelisemaks, rohuks, mis parandab maailma haavad. Varsti, varsti sumiseb sellel õiel töökas mesilane.
Talve möödumisest annab selgelt märku päevase päikese selge paitus. Päev ise on veninud 10 tunni pikkuseks. Keskpäevane päike paistab aga lume sulama ja tekitab luhtadel üleujutusi. Varjulises kohas nina vastu päikest istudes tunned end nagu alpide suusanõlval – lume külm hingus ja lõõskav päike tedretähne maalimas.
Muidugi, viimase nädala tormine ilm on näidanud, et eks talvelgi ole tahtmine veel tulla, ikka viskab siba lund ja tormituul näpistab jäiselt.
Kevad maal ja metsas tuleb aga omasoodu, kaseoksad, mis tormiga maha rebiti on lumel laiali kui salgud juuksuri põrandal peale ägedat lõikust. Ja need oksad sulasid nädala lõpul lumes üha sügavamale. Kasevõrad ise on võtnud rõõmsa punaka tooni.
Ka pajuoksad on kohati kergelt kollakad, mõnes kohas on valged siidised urvakesed endalt kõvad nahksed tanud heitnud ja on alanud pajuutukeste aeg. Veel töntsakad lepaurvad muudavad puud kuidagi kevadiseks.
/nginx/o/2022/02/28/14397161t1h1338.jpg)
Suureks paisunud mustsõstra pungad on kaitsvate soomuste all, aga seest juba täiesti rohelised. Lumikellukestevägi on peenral rõõmsalt kikkis, tulpide punased piigid murravad läbi mullustest lehtedest.
Rähnid on nüüd kindlalt kolmekaupa, armukolmnurkadena. Kaotaja peab minema uuesti puule trummi põristama. Kuid kui uus emane välja ilmub, läheb helehäälne kiljumine lahti. Jah ja puukoristajad vilistavad ägedalt. Sinitihane laseb oma hernevilet ja rasvatihased suisa rõkkavad. Tagasi soojematelt aladelt on ka siristavad siidisabad. Aga kõige häälekamad on rongad, ja ikka paarikaupa käib see kronksumine. Kuulda on kaelustuvi ja ka sookure saabumisest, laululuiki nähakse juba üle maa. Ja sel nädalal tasub kõrvad lahti hoida, on esimese lõokese kuulmise aeg.
Teisipäeval on vastlapäev, siis tuleb liugu lasta. Kui lund ei ole, siis mööda jääd. Mida pikem ja libedam on liug, seda paremini sujuvad liugleja tegemised ja ettevõtmised eeloleval ajal.
Vastlapäevast hakkab talve teine silm vett jooksma. Häädemeeste
Vanarahvas arvas, et kes vastlapäeval õue liugu laskma ei lähe, jääb läbi aasta uniseks ja uimaseks ning magama kuni mardipäevani.
Maja varjus ja kivi kõrval on lume alt välja sulanud esimesed orasheina sõrmepikkused rohelised lehekesed. Päris vahva on nendega pöialde vahelt puhudes hüüda kuke ja kuldnoka kombel. Aga praegused tormituuled on kaselt lahti rebinud valged tohuribad – ka nendega saab pöialde vahelt puhudes vahvaid hääli teha, huulte vahele paigutades isegi ööbikut laksutada. Proovige!
/nginx/o/2016/11/23/6103877t1hd14d.png)