/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2022/02/16/14368711t1hf7e3.jpg)
Kuigi Eesti on mahepõllumajandusmaa osakaaluga Euroopa Liidus Austria järel teisel kohal ning pool meie lihaveistest ja lammastest peetakse mahekarjades, hakkab raugema tootjate entusiasm ja tahe mahepõllumajanduslikult majandada.
„Eelmisel aastal oli mahetootmisega alustajaid vähem kui lõpetajaid, seega mahetootjate arv vähenes, kuigi mahepõllumajandusmaa suurenes veidi,” märkis Merit Mikk, kes on MTÜ Mahepõllumajanduse Koostöökogu kui mahesektori katusorganisatsiooni juhatuse liige.
Mikk nimetas põhjusena tõsiasja, et mahetoetused ei kompenseeri taime- ja loomakasvatuses tootmise lisakulu ja saamata jäänud tulu ning kui mahe- ja tavatootmise hinnavahe on väga väike, ei ole võimalik seda ka turult tagasi saada. Nii ongi paljud valiku ees, kas jätkata mahetootjana ja loota turuolukorra paranemisele või pöörduda tavatootmise juurde.
„Tootjad kurdavad, et nad ei suuda maksta laene ja teha investeeringuid, lisaks valitseb ebakindel olukord, sest nad ei saa aru, kas riik soovib mahetootmist edendada ja võtab selleks ette konkreetseid samme,” jätkas Mikk, lootes, et tänavu ei tule mahetootmisega lõpetamine nii massiline, nagu juttude põhjal võib karta.
Toorainet ei jagu
Järvamaal tegutseb 2014. aastast OÜ SirLoin, mis esimese ettevõttena Eestis tõi turule maheda valmis lihatoote Vinnukas, toormeks maheveiseliha. Osaühingu tegevjuht Lauri Bobrovski kinnitas kuuldust, et ta tõmbab mahesortimenti koomale ja lõpetab selles valdkonnas tegutsemise. Müügilt kaovad SirLoini maheviinerid, -suitsuvorstid, -sardellid. Põhjusena nimetas ta kodumaise mahesealiha vähesust, kuid tema eesmärk on väärindada vaid kohalikku mahetooret.
/nginx/o/2022/02/16/14368712t1h4f62.jpg)
„Toiduainetööstus on mahuettevõtlus ja kui ma ei suuda sortimenti laiendada, on raske piisavat edukust saavutada,” mainis Bobrovski. „Meie uus suund on keskendumine koostööle Äntu Mõisaga, mullu sügisel tõime turule Kikerikii mahebroileri liha ning jätkuvalt teeme SirLoinis jahimeestele teenust, töötleme ulukiliha.”
Bobrovski nentis, et nagu tavatootmises tuleb ka mahetootjatel rinda pista importmahetoodetega, mille tootjad on Euroopa suured mahetööstused ning hind on tihtipeale kohalikust odavam.
„Kui väikeste mahetootjate ja -töötlejate arv väheneb, kaotab tarbija, aga kui riik soovib, et toidutootmine jätkuks, on vaja sellesse agressiivselt panustada,” sõnas Bobrovski. Tema kui kauaaegse mahepõllumajandustöötleja arvates on tulevikku kombineeritud tootmisel, mis sisaldab mitut tarneahelalüli, vaid nii on võimalik üle saada endast sõltumatutest tõrgetest. Selles suunas Äntu Mõisaga liigutaksegi: mõis kasvatab maheteravilja, mida väärindatakse mahebroilerite söödana, ja SirLoin omakorda väärindab broilerid lihaks.
Tuska teeb suhtumine
Jõgevamaal on OÜ Lalluka kasvatanud ligemale 300 hektaril mahevilja, nüüd otsustas osaühingu tegevjuht Kuldar Kuld mahetootmise lõpetada ja minna üle tavateravilja kasvatamisele.
„Määrav põhjus on eluks vajaliku raha puudus,” ütles Kuld. Selgitades, et maheteravilja hind on olnud kolm aastat tavateravilja hinnaga peaaegu sama, kuid saagikus on kaks-kolm korda väiksem kui tavatootmises. Maheväetised on ebaefektiivsed ja väga kallid ning ta ei ole üheksa tegevusaastaga nende kasutamisel majanduslikku mõtet näinud, aga ainult mullavarude arvelt pole võimalik saagikust hoida, suurendamisest rääkimata.
Maheteravilja hind on olnud kolm aastat tavateravilja hinnaga peaaegu sama, kuid saagikus on kaks-kolm korda väiksem kui tavatootmises.
Kullale kui tunnustatud noorele ettevõtjale teeb tuska Maaeluministeeriumi suhtumine, et mahetootjad teevad tööd südamega ja mahepõllumajandusse suunatud toetuste suurus polegi oluline. Lisaks on põllumajandustoetuste määramise loogika selline, et toetuse saamiseks peab järgima nõudeid, mis toovad kaasa lisakulutusi, mida toetused katavad vaid osaliselt.
„Vilja müües pole turult võimalik seda puudujäävat raha teenida, järelikult jääb iga aastaga raha aina vähemaks ja minu jaoks on käes kriitiline tase, kus tuleb teha muutus, sest samamoodi jätkates ootab osaühingut ühel hetkel ees pankrot,” tõdes Kuld.
Inflatsioon on märgatav, kuid maheteraviljakasvatamise toetuse suurus on fikseeritud uue eelarveperioodiga 2028. aastani ja reaalsetest vajadustest on see kaugel. Tavatootmises näeb ta saagikuse suurendamise ja tülikate umbrohtude allasurumise võimalust.
Kuld on kasvatanud mahetootjana nii suvi- kui ka talivilja ja õlikultuure, mis tema kodukandi mullastikuga sobivad ja veidigi tulu toovad. Tema väitel on keeruline planeerida ja kasvatada tasuvaid kultuure, kui hind on aastate lõikes kõikunud näiteks kaeral 160–330, rukkil 110–300, tatral 300–1000 euro ulatuses tonni kohta.
Uus arenguvõimalus
Üks mahetootmise lähtekohti on Eesti Maaülikooli (EMÜ) mahekeskus, mis juhataja Elen Peetsmanni jutu järgi on keskendunud teadmussiirdele. Koostöös partneritega koolitatakse mahetootjaid ja antakse välja kogumikku „Teaduselt mahepõllumajandusele”.
„Tootjad vajavad teavet kõikides tootmisvaldkondades, aga kahjuks on teadusuuringute maht väga väike, kindlasti on tootjatel vaja märksa suuremat teaduse tuge,” tõdes Peetsmann.
Mahekeskus on edendanud mahetoitlustust lasteaedades ja koolides ning Peetsmanni väitel on just haridusasutuste mahetoitlustuses uus arenguvõimalus, mis annab tootjatele kindluse suurendada tootmist. Käimas on uuring Võrumaa haridusasutuste ja tootjate hulgas, eesmärgiga pakkuda haridusasutustes aastaks 2024 vähemalt 20 protsendi ulatuses mahetoitu.