Mahetootmise maagia hajub argipäevas

OÜ Lalluka on kasvatanud 300 hektaril mahevilja, nüüd otsustas osaühingu tegevjuht Kuldar Kuld mahetootmise lõpetada ja minna üle tavateravilja kasvatamisele. Foto: Eestimaa talupidajate keskliit

Kuigi Eesti on mahepõllumajandusmaa osakaaluga Euroopa Liidus Austria järel teisel kohal ning pool meie lihaveistest ja lammastest peetakse mahekarjades, hakkab raugema tootjate entusiasm ja tahe mahepõllumajanduslikult majandada.

„Eelmisel aastal oli mahetootmisega alustajaid vähem kui lõpetajaid, seega mahetootjate arv vähenes, kuigi mahepõllumajandusmaa suurenes veidi,” märkis Merit Mikk, kes on MTÜ Mahepõllumajanduse Koostöökogu kui mahesektori katusorganisatsiooni juhatuse liige.

Mikk nimetas põhjusena tõsiasja, et mahetoetused ei kompenseeri taime- ja loomakasvatuses tootmise lisakulu ja saamata jäänud tulu ning kui mahe- ja tavatootmise hinnavahe on väga väike, ei ole võimalik seda ka turult tagasi saada. Nii ongi paljud valiku ees, kas jätkata mahetootjana ja loota turuolukorra paranemisele või pöörduda tavatootmise juurde.

„Tootjad kurdavad, et nad ei suuda maksta laene ja teha investeeringuid, lisaks valitseb ebakindel olukord, sest nad ei saa aru, kas riik soovib mahetootmist edendada ja võtab selleks ette konkreetseid samme,” jätkas Mikk, lootes, et tänavu ei tule mahetootmisega lõpetamine nii massiline, nagu juttude põhjal võib karta.

Toorainet ei jagu

Järvamaal tegutseb 2014. aastast OÜ SirLoin, mis esimese ettevõttena Eestis tõi turule maheda valmis lihatoote Vinnukas, toormeks maheveise­liha. Osaühingu tegevjuht Lauri Bobrovski kinnitas kuuldust, et ta tõmbab mahesortimenti koomale ja lõpetab selles valdkonnas tegutsemise. Müügilt kaovad SirLoini maheviinerid, -suitsuvorstid, -sardellid. Põhjusena nimetas ta kodumaise mahesealiha vähesust, kuid tema eesmärk on väärindada vaid kohalikku mahetooret.