Pässiku toimete kliiniline tõestus veel puudub

Ain Raali sõnutsi on ravimtaimede kohta käivas rahvatarkuses tänu rikkalikele kogemustele üllatavalt palju kulda, kuid alati ka mingi osa mulda. Foto: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Mustast pässikust on kujunenud omamoodi moevahend ka teadlaste jaoks ja viimase kümmekonna, aga eriti mõne viimase aasta jooksul on seda päris palju uuritud, rääkis Tartu Ülikooli farmakognoosia professor, PhD Ain Raal.

„Eestis oleme uurinud siinse musta pässiku metanoolse ekstrakti toimet mõningatesse vähirakuliinidesse. Toime on täitsa olemas, kuid paraku nõrgavõitu, paremal juhul nn Harju keskmine, mis edasiseks optimismiks põhjust ei anna,” nentis Raal.

Tihtipeale näitabki praktika, et vaid mõni üksik katseklaasiuuringud positiivselt läbinud vahend jõuab lõpuks apteegiriiulile ravimina.

Kuidas ravimtaimede uurimine käib: laboris analüüse tehes või inimkatsetega?

Tavaliselt alustatakse rahvameditsiini tasandist: kui rahval on pikaajalisi häid kogemusi ühe või teise ravimtaime või muu loodusliku vahendi kasutamisel, siis on lootust, et see võibki nii toimida, aga see vajab tõestamist.

Edasi järgneb loodusliku vahendi keemilise koostise analüüs, mille tulemused võivad rääkida toime poolt või selle vastu. Sageli lõpeb see tundmatute või vähetuntud ühendite isoleerimisega looduslikust materjalist. Seejärel hakatakse uurima loodusliku ekstrakti või selle mõne kindla koostis­aine bioloogilist aktiivsust.

Esimene etapp toimub enamasti katseklaasi tasandil (in vitro), näiteks pannakse teineteisega kokku taimne ekstrakt ja kindlad vähirakud ning vaadatakse, mis juhtub. Kui tulemus on lootust andvalt tugev, järgnevad katsed elusas organismis (in vivo). Katseloomadel tehtud uuringud võivad loodetavat toimet kinnitada või selle hoopis ümber lükata, samuti näitavad need võimalikku mürgisust.

Kui ka see etapp on kulgenud lootustandvalt, järgneb lõplik tõetund: kliinilised uuringud ehk inimkatsed.