Mõisahärra toodab mõisa taastamiseks viina

Võhmuta mõisa kompleksis on säilinud omalaadne väravahoone, taustal paistab ka peahoone. Gareth Niblett unistab nende kordategemisest, teenides ­selleks raha viinatootmisega. Foto: Tiit Efert

Tapa vallas asuva Võhmuta mõisa inglise-saksa taustaga omanik Gareth Niblett alustas vanade mõisakommete kohaselt viinatootmist, et teenitud tuluga lagunenud mõis korda teha.

Tegelikult mõisas viinakööki pole, sest omaaegne hoone on lagunenud, nagu ka mõisa peamaja. Küll on aga säilinud võimas väravahoone, mis on Eestis omanäoline. Seda peetakse 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Omanik elab ise värava kõrval asuvas mõisakompleksi kuulunud ja elamiskõlblikuks tehtud majas. „Arvestasime, et kahekümne aastaga saame mõisa korda, aga näib, et see võtab palju rohkem aega,” tunnistas Gareth. „Oma 200 aastat.”

E-Eesti tundus põnev

Kui Garethi perre sündis 2004. aastal esimene laps, otsustati, et ta ei peaks üles kasvama Suurbritannias. Samal aastal liitus Euroopa Liiduga üheksa riiki, Eesti teiste seas. Võrreldi eri riikide õigusakte. Sõelale jäid Eesti ja Tšehhi, kuid Eesti eeliseks sai see, et omandisuhted olid kindlalt paigas. Kui siin ostsid kinnisvara, said korraga nii maa kui ka hooned. Mujal võis maal ja hoonel erinev omanik olla ning see ennustas suuri sekeldusi.

Väga huvitav oli Garethi jaoks Eesti e-riigi projekt, sest ta töötas küberturvalisuse valdkonnas. Lisaks on Garethil ema poolt saksa taust. Ta oli käinud Saksamaal ja sealseid mõisaid näinud. Aga Saksamaal on kallis elada. Ta oli uurinud Eestiga seotud baltisaksa ajalugu, see tõmbas teda.

2009. aastal tuligi pere siia. Kaks aastat varem oli perre sündinud teine laps ja kolmas sündis Rakveres kaks kuud pärast saabumist. Aasta varem oli alanud ülemaailmne finantskriis ja Gareth sai oma kodu müügist vähem raha, kui lootis. Koliti väikeste lastega võõrasse riiki, kus polnud ees ühtegi sõpra ja kohalik keel kõlas võõralt. „Teil on väga raske keel,” tunnistas Gareth. Üht-teist ta aru saab ja lausub ka ise, aga eelistab siiski suhelda inglise keeles. Lapsed pani ta aga kohalikku lasteaeda ja kooli ning nende keeleoskus on nüüdseks nagu kohalikel.

Võhmuta ei ole nii võimas mõisakompleks, kui on Lääne-Virumaal asuvad Palmse või Vihula. Aga ka väiksema rüütlimõisa omamine meeldib Garethile. Kompleksis on kuus hoonet ja park. Ümberringi on põllud. „Eraldatus mulle meeldib,” lausus ta.