Lihulas annab toasooja luhahein

OÜ Lihula Soojus juhatuse liige Tõnu Teesaar näitab, kuidas katlamaja heinahoidlas tõstab haarats nagu naksti etteandmise liinile 300kilose heinarulli. Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Veidi üle 1200 elanikuga Lihula linnas jääb lasteaia naabrusesse katlamaja, mis toob mudilastelegi sooja tuppa luhaheinaga, sest OÜ Lihula Soojus kasutab Eestis ainsana sellist biokütust. Tarbijani jõuab kaugküte kehtestatud piirhinnaga 57,71 eurot MWh, lisaks käibemaks. Lääneranna vallakeskuses Lihulas on kaugküttevõrku ühendatud kõik valla allasutused ehk 60 protsenti tarbijatest, paar ettevõtet ja seitse kortermaja.

„Mida külmemaks ilm läheb, seda rohkem pilgud katlamaja korstna peale tõusevad,” ütles vallaettevõtte OÜ Lihula Soojus juhatuse liige Tõnu Teesaar, kes oli aastat 18 tagasi kohaliku rohepöörde algataja. Sellepärast, et Venemaalt ei tulnud enam odavat masuuti ja põlevkiviõli seoti maailmaturu hinnaga ning soojatootmine muutus tarbija jaoks väga kalliks. Kohalikud panid pead tööle, otsisid entusiastlikult õliküttele asendusvariante ning lõpuks küsisid ümberkaudsed Teesaareltki: kas sul pole tõesti enam muud katlasse panna kui lehmaheina?

Kogemus puudus

Üks projekt viis järgmiseni, rahatuge saadi Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanismist ja tõukefondidest, mõttega haarati partnerid, nende hulgas Tallinna tehnikaülikool. Ümberehitused, katsetused ning kütteperioodist 2009/2010 kasutab Lihula katlamaja vaid kohalikku taastuvkütet ja arvestuslikult vähenes süsiniku heitkogus aastas 1300 tonni võrra.

Tollal tehnikaülikooli soojustehnika instituudi teadur, nüüd energeetikaekspert Ülo Kask tegeles rohtse biomassi katlakütuseks kasutamise uuringutega ja jäi Lihula projekti juhtima. Tema jutu järgi oli võõrsilt võtta viljapõhu ja heinabrikettide kasutamise teave väikeküttesüsteemides.

„Luhaheina põletamise kogemust polnud meil teada,” märkis Kask.