Nädala mõte: kusagil pole rohi rohelisem

Lake Districti piirkond Inglismaal. Foto: Alex Charlton/Swns

Kui oma silm pole kuningaks saanud olla, siis kindlasti tulevad Briti seriaalidest silme ette suurejoonelised orud koos rohekate mäenõlvadega, kus nosivad valgevillased lambad ja karjamaid piiritlevad omal ajal kivi kivi haaval kokkuveetud kilomeetritepikkused aiad.

Piisab vaid säärase foto vaatamisest, kui juba kujutled end nende nõlvade vahele matkama. Aga on see lähemalt vaadates ka nii idülliline? Juhtusin telerist nägema Simon Reeve’i saadet Inglismaalt Lake Districti rahvuspargist. Sealne farmer, kelle vanavanaisagi juba loomi pidas, oli pisarsilmil mures piirkonna tuleviku pärast. Aastasadu on lambad püganud noidsamu muinasjutulisi nõlvasid, mida käivad imetlemas miljonid turistid aastas, ent nüüd ollakse seisukohal, et see on loodust kahjustav tegevus ning nõlvad tuleks taastada liigilise mitmekesisusega, põlismetsadega.

Farmer leidis, et võiks kohalikus supermarketis kaupa riiulitele ladudes paremini elada, ent loomapidamine on talle n-ö emapiimaga kaasa antud ja niisama ta alla ei anna. Siiski oli ta väga mures, mitte ainuüksi enda farmi, vaid piirkonna üldise käekäigu pärast. Kui peamine tegevusvaldkond poolvägisi ära lõpetada, lahkuvad pered, kaovad poed, suletakse koolid. Elu maal sureb välja.

Pole see meile teps mitte võõras mure. Ega asjata öelda, et rohi ei olegi teisel pool piiri rohelisem ega taevas sinisem. Paistku sihtkoht nii uhke kui tahes, on probleemid tegelikult kõikjal samad. Meiegi siin muretseme maaelu tuleviku pärast. Kuigi koroonapandeemia tegi maaelule läbi aegade suurima (ja tasuta!) turunduskampaania, on ikkagi pidev küsimus töökohtade, haridusasutuste ja teenindusasutuste allesjäämine. Ja mis veel väikesest külast rääkida, kui maakonnakeskuseski ainult kella üheksast kaheni pangakontorisse minna saab.

Teisalt pani Inglismaa farmeri mure mõtisklema, kui kaugele loodushoiuga minna. Olen nõus, sellise tempoga edasi küttes maailm kaugele ei jõua. Aga kui äärmustesse langeda? Kas nui neljaks inimestest üle sõites püüda teha midagi, mida juba aastasadu tehtud ei ole, päästame me maailma? Saan aru, et inimene ongi maakera suurim nuhtlus, aga peaksime püüdma kõiksugu vaidlustes ja erimeelsustes, mida praegu igas valdkonnas iga päev ette tuleb, jääda esmalt kahe jalaga maa peale. Kuulata, argumenteerida, arvestada, mõista ja vajadusel ka enda seisukohtades järele anda. Tegutseme koos, mitte üksteise vastu – tülist ei võida maailm midagi.