Kümme aastat šaakaleid – looduskeskkonda ei häiri, karjakasvatajaid küll

Kuna šaakal on meie jaoks ikkagi veel suhteliselt tundmatu liik, tuleb paljudele silme ette hoopis hüään või mõni muu loom. Tegelikult on tegu ilusa karvaga loomaga, keda sageli aetakse segi rebastega. Foto: Keskkonnaagentuur

Kui esimene šaakal 2013. aastal Eestis kütiti, oli see ulukiteadlastele suur üllatus. Napi kümne aastaga on šaakal meil kenasti kohanenud ja näiteks võõrliigi kähriku tõrjumisel võib tast vaat et kasugi olla. Rannikuala karjakasvatajatele teevad nad selle eest tõsist peavalu.

Keskkonnaagentuuri ulukite peaspetsialist Peep Männil avaldas koos Toulouse’i ülikooli teadlase Nathan Ranciga rahvusvahelises teadusajakirjas Mammal Research ülevaateartikli Eesti šaakalitest. Nimelt on Eesti šaakali asurkond teadaolevalt Euroopa põhjapoolseim ja ilmselt mõjutab tulevikus šaakalite levikut terves Põhja-Euroopas. „On unikaalne, et maismaa suuruluk levib nõnda ruttu oma põhilevialast nii eemale,” ütles Männil ja lisas, et rändevõimekuselt on šaakal sarnane hundiga, kes võib rännata tuhandeid kilomeetreid.

Männil meenutas, et 2013. aastal Matsalus kütitud esimene šaakal oli tõeline üllatus. „Võtsime terve seltskonna kokku ja läksime vaatama. Tõdesime, et šaakal mis šaakal.” Kohapeal tehti ka kohe seiret ja selgus, et kuigi kütitud isend polnud veel aastanegi, olid šaakalid sealkandis elanud ilmselt juba paar aastat. Kohalikel oli neile oma nimigi – ulguvad rebased.

Tõrjub kährikut

Seda, et šaakal end meie tingimustes nii kenasti sisse seab, toona ette näha ei osatud: šaakali leviala on pidevalt suurenenud, eriti läänerannikul, kuid nad on elama asunud ka põhjarannikule ja Peip­si veerele. Tunamullu oli Eestis hinnanguliselt 27 paari šaakaleid, kellest paljudel ka järglased.

Šaakalid asustavad Eestis peamiselt rannikualade rohumaid, põõsastikke ja roostikke ning kultuurmaastikke. „Meie mosaiiksed rannikualad pakuvad talle sobivat elupaika – seal on ka talviti lumikate väiksem ning raipetoidulisele šaakalile uhub meri randa ka toidupoolist,” täiendas Männil.

Kui pikalt tundus, et Nõva kant on läänerannikul omamoodi piiriks, sest seda piirkonda asustavad hundid, keda šaakal kardab, siis nüüd on rajakaamerad tuvastanud šaakaleid ka Nõvast Tallinna pool: möödunud sügisel jäi koolilaste rajakaamerasse šaakalipesakond isegi pealinnas, vabaõhumuuseumi territooriumil.

Toidu osas konkureerib šaakal rebase ja kährikkoeraga.