Liigne väävel mullas hävitab isegi umbrohu

Veekogu eutrofeerumine. Foto: www.envir.ee

Väävlist on saanud üks kõige piiravamaid toitaineid intensiivses põllumajandustootmises. Väävlivajadus on suurem rapsil (rüpsil), teraviljal ja silo jaoks mõeldud rohul. Väävliga väetamine mõjutab saaki ja selle kvaliteeti.

Kuigi väävelväetis ei ole üleliia kallis, on see praeguse väikese kasumimarginaali juures siiski säästmise võimalus, juhul kui väävelväetis pole vajalik. Kahjuks sellega alati ei arvestata, sest puudub teadmine, et liigne väävel mullas on kahjulik. Mõne aja pärast selgub, et põllul ei kasva isegi mitte umbrohi, kuna väävel on mullast viinud kaltsiumi ja muutnud mulla taimedele talumatult happeliseks. Eriti juhtub see siis, kui odavuse pärast kasutatakse ammooniumsulfaati (lämmastikku 20%, väävlit 24%) kui lämmastikväetist: sel juhul satub väävlit mulda mitu korda rohkem, kui taimedel on vaja. Ka muldade lupjamisel kasutatavas mõnes tuhas on väävlit ülemäära palju.

Liigne väävel võib tekitada ka toitainepuudust, eelkõige vase ja molübdeeni puudust nii põllukultuuridel kui ka karjamaal rohumaadel. Samuti on leitud, et väävelväetiste kasutamine vähendab seleeni kontsentratsiooni teraviljas, mis mõjutab inimeste tervist.

Üleliigsest väävlist mullas võib saada ka kaasosaline veekogude eutrofeerumisel, mille kohta annab selgitava ülevaate alljärgnev lõik vastavast uurimistööst.

Eesti Maaülikooli uuringute andmetel on siseveekogude toitainekoormus taas hiilivalt tõusnud, mille üks põhjus on ka väävel, mis taimevajadust ületab ja vesikonda leostab. Seepärast on tähtis, et väävlit sisaldavaid väetisi kasutataks vastavalt taimede väävlivajadusele ja mitte rohkem. Lämmastiku ja fosfori toimimist veekogus mõjutavad ka muud ained, näiteks raua- ja väävliühendid. Hapnikupuudus põhjamuda piiril suurendab denitrifikatsiooni ja lämmastiku lendumist, kuna sellistes oludes hakkavad bakterid orgaanilise aine lagundamiseks kasutama hapniku asemel nitraate. Kui ka nitraadid otsa saavad, hakatakse kasutama raua oksüdeeritud vormi (Fe3+), millega seotud fosfor muutub seeläbi lahustuvaks, vabaneb veekihti ja paneb vetikad vohama. Kui ka kolmevalentne raud on kõik kahevalentseks redutseeritud (Fe2+), ent saadaval on sulfaate (SO42-), siis hakatakse kasutama neid ja tekivad sulfiidid (S2-), millest tekib mädamunahaisuga mürgine divesiniksulfiid (H2S). Kui väävliühendeid on vähe, liigub kahevalentne raud (Fe2+) hapnikurikkamasse veekihti ja oksüdeeritakse seal taas kolmevalentseks (Fe3+), mis seob vetikale kättesaadavad fosfaadid ja viib raudfosfaadina (FePO4) põhja settides need ringest välja, vähendades nõnda fosforikoormust. Sulfaadirikkas vees võib hapnikuvaeguse tagajärjel aga fosfori hulk suureneda ja eutrofeerumine kiireneda.

Tegelikkuses tuleks väävlikasutus ajastada koos lämmastikuga. Rapsi lämmastikväetist toodetakse nii, et lämmastiku ja väävli suhe on ligikaudu kuus ühele. See annaks hektari kohta juurde 30 kg väävlit, kui kasutada hektarile 180 kg lämmastikku. Piisav väävli­varustus oleks seega automaatne.

Vältimaks väävliliiast tekkivaid kahjusid nii kasutajale kui ka keskkonnale, on väävliga väetamisel soovitatav väävlikogus rapsile-rüpsile 20–40 kg/ha ning teraviljadele ja rohusöödale siloks 10–20 kg/ha. Need on kogused, mida taimed suudavad ära kasutada.