:format(webp)/nginx/o/2022/02/02/14341769t1h35a8.jpg)
Jahimehed kasutavad rajakaameraid loomade jälgimiseks ja loendamiseks. Reeglina paigaldatakse need loomade kõige sagedasematesse käigukohtadesse, milleks on söödaplatsid, soolakud ja liikumisrajad. Samad või samal põhimõttel töötavad kaamerad leiavad aga sageli kasutust hoopis valvekaameratena, seda valdavalt paigus, kus tavapärane võrguinternet puudub.
„Jahimeeste eesmärk on rajakaameraid kasutades jälgida loomade arvukust, liikumist ja tervist. Konkreetse jahiala asukatest saab kaameraga hea ülevaate, kui panna välja post soolakiviga, põhupall, kaera, otra, maisi või muud sööta ja jälgida, kui suur on sealne seakari, mitu põrsast mingil aastal emisel on, hirve- ja põdrapullide sarvede arengu põhjal saame infot nende elujõulisuse kohta. Muidugi ei loenda keegi jäneseid või kitsi, sest selleks puudub vajadus ja neid pole võimalik teineteisest eristada,” selgitas Eesti Jahimeeste Seltsi projektijuht Urmas Salmu.
Kui rajakaamera liikumisandur saab signaali, teeb kaamera foto(d), mis omaniku mobiilsesse postkasti läkitatakse. Üha enam on ka otsepilti näitavaid kaameraid, mille edastatavat pilti kõik huvilised ööpäev ringi näha saavad, aga see on tehniliselt ja väljaminekute mõttes juba kaks sammu keerulisem ja kulukam teema. „Isegi jälgisin hiljuti öösel kell kaks Saaremaa jahimeeste hirvekaamerat, mida saab vaadata ööpäev läbi. Kuus hirve oli korraga söömas, vaatad ja naudid, jahimehena lugesin sarveharud ka üle,” muheles Salmu. „Omajagu rajakaameraid on seatud selliste kopratammide juurde, mis inimtegevust ei häiri. Need on nii tugevad, et üle nende liiguvad isegi karud ja hundid.”
Üha enam jälgivad jahimehed, et hea tervisega loom ei saaks kütitud liiga vara, vaid alles siis, kui ta on võimalikult palju järglasi saanud. Siingi on kaameratest abi. „Teadlased on ammu tõestanud, et kui hirve või põdra sarved on kidurad, on järglasedki nõrgad, aga kui isaslooma pähe hakkab moodustuma võimas kühvel, tasub teda hoida kui tõu arengut soodustavat elujõulist isendit.”