Nädala mõte: kaotame ära!

Kui kõik maalt ära kaotada, siis kellele seda ühistransportigi enam vaja on. Foto: Elmo Riig

Ministeeriumi ilusa linnavaatega kontorihoones istudes on ametnikud jõudnud äratundmisele, et väiksemad gümnaasiumid tuleb kinni panna. Ikka selleks, et tagada lastele parem haridus. Keegi ei arvagi, et maakoolis saadav gümnaasiumiharidus oleks samal tasemel linna eliitkoolis antavaga. Sedasi paneme maal elavad lapsed linna omadega ebavõrdsese seisu. Seega paistab „koolid kinni” maainimestest hooliva sammuna.

Aga miks sellega piirduda? Tegutseme maainimeste huvides edasi. Pisikestes pere­arstikeskustes antav abi on valgusaastate kaugusel suurlinna tipphaiglast saadavast. Ei ole õiglane, et maainimene nii napi arstiabiga peab leppima. Paneme maaperearstide kabinetid kinni ja las inimesed lähevad kohe linna haiglatesse, kus maailma tipptasemel arstiabi tasuta käes.

Ühistranspordiliiklus on maal lausa naeruväärselt viletsal järjel, tööinimese narrimine. Miks siis seda üldse riigi raha eest üleval pidada?

Laste huviharidus ka, no kes teab mõnda maal tegutsevast muusikakoolist sirgunud tipp-pianisti või täisea saabumiseni tagasihoidlikus võimlas treenides tippu jõudnud korvpallurit?

Kindlasti võib seda rida jätkata.

Puhtalt parema hariduse seisukohalt on muidugi hea, kui kõik keskharidust saada soovivad maalapsed Eesti eliitgümnaasiumidesse mahuksid. Ses mõttes seisab haridusministeerium õige asja eest, aga nüüd öelgu teised ka sõna sekka.

Siseministeerium: kuidas mõjub noorte omapäi elama asumine uimastite ja alkoholi tarbimisele?

Sotsiaalministeerium: kuidas mõjub laste kodust eemale sundimine nende ja vanemate psüühikale? Kas meil on kohe psühholoogilist abi pakkuvate spetsialistide hulk suurenemas?

Maaelu ja riigihalduse korraldajad: kuidas kodukohas hariduse kättesaadavuse halvenemine elanike arvule mõjub? On see hea, kui maapiirkonnad lastega peredest tühjemaks valguvad?

Majandusministeerium: mida toob kaasa ettevõtlike inimeste maalt minema kolimine? Või riigil vahet pole?

Seda küsimuste rida võiks jätkata.

Iga keskkooli astuja ei seagi sihiks teadlaseks, advokaadiks, kirurgiks või poliitikuks hakata. Kes soovib tipptasemel haridust, leiab praegugi võimaluse. Nii suur Eesti pole, et ükskõik millisest nurgast soovi korral linna gümnaasiumisse ei jõuaks. Lapsevanema seisukohast pole maagümnaasium tipptasemel hariduse saamise koht, vaid võimalus elada kodukohas perega koos. On see häbenemist väärivalt väike eesmärk?