Kanarbik on õnne-, õlle- ja meetaim
/nginx/o/2017/05/17/6673605t1h16c8.jpg)
3. veebruar 2022, 00:00
Kanarbik õitseb juulist septembrini, ent seemned ta viljas saavad küpseks talvel. Need varisevad lumele ja tuul viib need uutesse kasvukohtadesse. Ühes puhmas võib valmida kuni 90 000 seemet. Kääbuspõõsas, mis peidab juurte ümber seeneniidistikku, võib kasvada koguni 50 cm kõrguseks.
Norra rahvustaimeks valitud kanarbikku kasvatatakse meil ka rõdul ja terrassil, tihti ehib see haudu. Kui taim tuppa vaasi tuua ja iga päev vett vahetada, püsib see kaunina paar nädalat. Ent peale ilu on tal varuks mõndagi.
Kõhule ja nahale
Pärimused kõnelevad, et kui inimesel sees valu oli, pandi kanarbikujuurt viina sisse, joodi lonks ja saadi abi. Kopsuhaigeid aidanud kanarbikutee. Kanarbikuvann, eriti kui sinna lisada taruvaiku, viinud reuma. Kõrvetada saanud nahale olnud abi, kui kanarbiku keeduvedelikuga haiget kohta võiti.
Hästi teati kanarbikku kui köhavaigistajat. Et kuivatatud kanarbikuõitest levib uinutavat aroomi, tavatsetud neid panna madratsi sisse. Siin oli süsteem: õisi topiti peatsisse, varsi ja lehti jalutsisse.
Legendi järgi võitsid viikingid 4. sajandil ühes lahingus piktide, Põhja-Šoti hõimuliidu sõjaväge. Kõik peale kuninga ja tema poja tapeti, nood aga aeti kaljutipule. Võidukas viikingipealik lootis neilt teada saada kanarbikuõlle retsepti, mida šotlased kiivalt hoidsid. Kui mehi mõnda aega piinatud oli, pakkus kuningas, et avaldab retsepti vaid juhul, kui tema poega ootab kiire surm. Ettepanek võeti vastu ja prints tõugati kaljult alla. Seejärel teatas kuningas, et ehkki enese vaikimises oli ta kindel, ei olnud ta poja puhul seda mitte. Mispeale haaras ta viikingipealiku kaenlasse ja heitis end koos temaga kuristikku.
Kanarbikuõllel on Šotimaal pikk ajalugu. Piktide õlu oli puhtalt kanarbikust, polnud seal ei linnaseid ega humalaid, kanarbikuõitest ja nende lõhnavast nektarist oli kääritamiseks küll.
Õnne- ja vaimutaim
Šotlased usuvad, et kes leiab valge kanarbiku õie, on õnnega koos. Võib-olla on seda ebausku toitnud igivana teadmine, et valge kanarbik kasvab vaid haldjate viimses puhkepaigas või siis lapikesel, kuhu pole langenud ainsatki verepiiska.
Inglased on arvanud, et kui istutada kanarbikku ümber viljapuu, on viimase saak eriti uhke. Pruudikimpu põimitud valge kanarbiku oksad või pruudi juustesse seatud õied kindlustavat õnneliku abielu.
Mõnel pool arvatakse seni, et valges kanarbikus on vägi, mis aitab vaime välja kutsuda ja nendega suhelda – pimedas rituaalipaigas peaks olema lihtsalt jõeveega täidetud klaas, kuhu on seatud keskööl nopitud valge kanarbiku oksad.
Et põuaajal vihma välja meelitada, põletatud lõkkes kanarbikku koos sõnajalgadega. Nende suits toonud vihma peagi pärale. Sama kooslust võis ka vette kasta, seegi kutsunud vihma välja.
Kanarbikuõiemesi on levinud üle Euroopa. See on tarretisesarnane ja pikantse maitsega ning leiab kasutust vahvlite, jogurtite ja jäätiste maitsestamisel. Loomad ja linnudki maiustavad kanarbikuga meelsasti: võrseid söövad metskitsed, õisi ja lehti armastavad liblikaröövikud.
Kommentaar
Siim Õunap
mesinik, OÜ Mesiveski
Kanarbikumesi on inimeste seas kõrgelt hinnatud. Puhas kanarbikumesi ei kristalliseeru nagu tavalised meed. Kui see sisaldab ka teiste taimede nektarit, võivad meesse moodustuda suured kristallid või võib mesi kristalliseeruda. Lisaväärtust annab see, et kanarbikumesi on pärit ökoloogiliselt puhastelt aladelt, sest kanarbik kasvab meie tingimustes nõmmel või rabas.
Kanarbikumee saamine pole lihtne ettevõtmine. Kanarbikutaim eritab rikkalikult nektarit vaid teatud looduslikes tingimustes: sobiv temperatuur, õhu ja mulla niiskus. Tuleb kasuks, kui taim on noor, selle vananedes nektarieritus väheneb.
Kui juhtub olema aasta, mil kärjed nõretavad kanarbikumeest, on mee kärgedest kättesaamine raske. Kanarbikumett ei ole võimalik saada vurritamise teel, kuna see on viskoossem kui tavaline õiemesi. Et saada kanarbikumett raamidest kätte, on vaja raamid pressida. Selleks läheb tarvis spetsiaalset varustust. Nii satub mee sisse ka suira, mis annab lisaväärtust.
Öeldakse, et hea kanarbikumee aasta kordub meie tingimustes iga seitsme aasta tagant. Kes on kunagi saanud õiget kanarbikumett, ei aja seda enam kunagi ühegi teise meega segamini.