Teadurid annavad nõu: vähenda aruka taimekaitsega riske talinisu põldudel (1)
Viimasel kümnendil on suurenenud Eestis teravilja, sealhulgas kahekordistunud talinisu kasvatusalune pindala, samuti kolmekordistunud talinisu üldine saak. Eelkõige tänu külvikorda hästi sobivatele Eesti kliimas talvituvatele saagikatele teravilja sortidele.
Kuna enamkasvatatavad sordid ei ole haigustele resistentsed, siis igal kasvuperioodil on vajalik ka olulist saagikadu ja kvaliteedi langust põhjustavate taimehaigustega tegeleda ja mõelda hoolikalt läbi rakendatavad integreeritud taimekaitse (ITK) võtted. Sealhulgas on oluline valida efektiivsed taimekaitsevahendid, millega teha tõrjet mõistlikult ja õigeaegselt.
Eesti Taimekasvatuse Instituudis on viimastel aastatel järjest intensiivsemalt tegeletud pestitsiidiresistentsusealaste uuringutega Eestis levinud taimekahjustajate populatsioonides.
Põhja-Euroopas läbiviidud uuringutest saab järeldada, et nisu intensiivse kasvatamisega tegelevates piirkondades võib nisul suurt saagikadu (kuni 50%) põhjustada nisu helelaiksus (Zymoseptoria tritici), eriti nakkusele soodsates tingimustes ja ilma õigeaegse tõrje rakendamiseta.
Haigustekitaja on seen, kelle jaoks on elamistingimused üsna head, kuna tema jaoks on peremeestaim nisu praktiliselt kogu aasta jooksul olemas. Eriti kõrget Z. tritici eoste levikut on Põhja-Euroopa tingimustes täheldatud sügisel pärast külviaega, kui haigustekitaja nakatab noori taimi ja elab edukalt talvised tingimused üle taimekudedes peidus olles. Nisu helelaiksuse nakkusohtu Põhja-Euroopas ja ka Eestis hinnatakse järjest suurenevaks.
Tavatootmispõldudel kasutatakse taimehaiguste kontrollimiseks sünteetilisi taimekaitsevahendeid ehk fungitsiide. Olenevalt haiguse intensiivsusest, konkreetsest regioonist ja klimaatilistest tingimustest varieerub Euroopas nisupõldudel tõrjekordade arv fungitsiididega ühel kasvuhooajal ühest neljani.
Eestis pritsitakse taimikut lisaks seemnete puhtimisele fungitsiididega keskmiselt kaks kuni kolm korda. Peamised fungitsiidide toimeained, mida kasutatakse Eestis nisuhaiguste tõrjeks, kuuluvad triasoolide, suktsinaatdehüdrogenaasi inhibiitorite (SDHI) ja strobiluriinide toimeaine gruppidesse. Nende toimeainerühmade märklaudvalgud taimehaigusi põhjustavate seente organismis on erinevad ja häiritud saavad olulised bioloogilised funktsioonid nagu rakkude kasvamine ja areng ning energiatootmiseks vajalik hingamisprotsess. Fungitsiidide toimimise tulemusel seened hukkuvad.
Evolutsiooniliselt on seentel omadus kohastuda ja elada ka fungitsiidide toimeainete juuresolekul ja seda näiteks tänu vastavate mutatsioonide tekkele märklaudvalkudes, mis takistavad toimeaine mõju. Ajapikku need mutatsioonid kinnistuvad seente populatsioonis, kuna seoses jätkuva fungitsiidide kasutamise survega jäävad looduses ellu ja paljunevad järjest enam fungitsiidide toimeainete suhtes resistentsemad isendid.
Esialgu fungitsiidiresistentsus probleemi ei tekitanud, kuna tõrjeks oli mitmeid alternatiive. Ohumärgiks oli aga see, et sageli ei tekkinud resistentsus mitte ainult ühe fungitsiidi toimeaine vaid mitme või sageli isegi kogu fungitsiidide rühma suhtes. Kui kasutada ühes piirkonnas mitmeid aastaid vaid ühte toimeainet või toimeainerühma sisaldavaid taimekaitsevahendeid, siis suure tõenäosusega areneb seal välja resistentne haigustekitaja populatsioon, kes enam selle toimeainega tehtavale tõrjele ei allu ja kokkuvõttes taimekaitse efektiivsus väheneb. Kasulikum oleks kasutada vähemalt kahe erineva keemilise klassi toimeaine kombinatsiooni, mis vähendaks resistentsuse tekke tõenäosust ning parandaks mõlema üksiku toimeaine mõju.
Kasulikum oleks kasutada vähemalt kahe erineva keemilise klassi toimeaine kombinatsiooni, mis vähendaks resistentsuse tekke tõenäosust ning parandaks mõlema üksiku toimeaine mõju.
Alates 2018. aastast on Eesti Taimekasvatuse Instituudis süstemaatiliselt analüüsinud, kuidas on muutunud nisu helelaiksusetekitaja Z. tritici tundlikkus erinevate fungitsiidide toimeainete suhtes. Tabelis on esitatud fungitsiidiresistentsuse hinnang testitud toimeainete järgi 2021. aasta andmetel maakondade kaupa.
Murettekitav on strobiluriiniresistentsus, mis on laialt levinud erinevates Eesti piirkondades, näiteks Lääne- ja Ida-Virumaal, Viljandi- ja Võrumaal. Kui aastatel 2018-2020 jäi strobiluriiniresistentsus Eesti Z. tritici populatsioonis keskmiselt alla 50%, siis 2021. aastal oli see juba tunduvalt kõrgem (75%). 2021. aastal oli Valga-, Võru- ja Viljandimaal strobiluriiniresistentsus levinud üle 80% Z. tritici uuritavast populatsioonist.
Tabel. Fungitsiidiresistentsuse riskihinnang toimeainete järgi nisu helelaiksusetekitaja Zymoseptoria tritici populatsioonis 2021. aasta uurimisandmetel. Rohelisega märgitud risk on madalam, roosaga märgitud risk on kõrgem.
Triasoolidest on testitud varasemalt (2018-2019) tebukonasooli toimet, kuid valdavalt oli Eesti Z. tritici populatsioon selle toimeaine suhtes resistentne ja seepärast ei ole seda soovitatav üksikpreparaadina nisu helelaiksuse tõrjeks kasutada.
Epoksikonasooli suhtes tundlikkus vähenes kuni 2019. aastal, aga 2020. aastal oli enamus populatsioonist selle toimeaine suhtes tundlik. Praeguseks on epoksikonasooli sisaldavate fungitsiidide kasutamine nisu haigustõrjeks lõppenud. Protiokonasooli, metkonasooli, difenokonasooli ja mefentriflukonasooli efektiivsus Z. tritici tõrjel on Eestis heal tasemel. Kuigi nende toimeainete suhtes esines üksikuid resistentseid Z. tritici isolaate näiteks Jõgeva-, Järva-, Viljandi- ja Lääne-Virumaal, kus intensiivsema põllumajandustegevuse tõttu on ka kõrgem risk resistentsuse tekkeks.
SDHI toimeainetest on boskaliidi suhtes resistentsus Eesti Z. tritici populatsioonis kõrge. Praegu ei ole enam nisu haigustõrjeks lubatud ka ühtegi taimekaitsevahendit, mis sisaldaks boskaliidi. Seevastu fluksapüroksaadi, fluopüraami ja biksafeeni suhtes on Z. tritici populatsioon enamasti tundlik ja need toimeained on efektiivsed nisu helelaiksuse tõrjel. Üksikuid resistentsemaid isolaate leidub nende toimeainete suhtes näiteks Viljandi-, Võru- ja Tartumaal.
Triasoolide ja SDHI toimeainete suhtes resistentsemaid Z. tritici isolaate on keskmiselt 5% kogu populatsioonist, kuid nende elumust ja levimisvõimet ei ole uuritud. Ettevaatlik tuleks olla siiski, kuna haigustekitaja kohastub fungitsiididega. Soodsate asjaolude korral võivad paljunema ja levima hakata fungitsiidide toimeainete suhtes resistentsemad isendid. Enamasti üksikisolaadid ei ole samaaegselt resistentsed erinevate toimeaine rühmade suhtes. Kuid välistatud pole, et sama põllu piires võib esineda näiteks nii triasoolide kui ka strobiluriinide suhtes resistentseid isolaate.
Eestis on nisu helelaiksusetekitaja Z. tritici fungitsiidiresistentsuse tase seni olnud madalam võrreldes enamiku Lääne- ja Põhja-Euroopa riikidega. Kuid arvestades järjest suureneva põllumajandussaaduste nõudlusega globaalselt turul ja nii seemne kui ka saagi transpordiga, suureneb ka oht fungitsiididele resistentsemate haigustekitajate levikuks erinevate piirkondade vahel.
Kuna fungitsiidide valik on piiratud ja uusi toimeaineid sisaldavaid preparaate lisandub vähe, on tulevikus ohustatud efektiivne haigustõrje ja kõrge saagipotentsiaali saavutamine, kui Eesti põldudel kohastub järjest enam fungitsiidiresistentseid haigustekitajaid.