Uues PEFC standardis on metsaomaniku jaoks mitu olulist muudatust: näiteks saab tulevikus sertifitseerida ka mittemetsamaad ning kirja on saanud mitu uut indikaatorit, mis suunavad metsaomanikku aina rohkem oma metsas mitmekesisust säilitama. Nutikalt ja läbimõeldult tegutsedes on keskkonda säästes võimalik ka raha säästa.
MTÜ Eesti Metsasertifitseerimise Nõukogu (EMSN) tegevjuht Eve Rebane selgitas, et iga viie aasta tagant tuleb jätkusuutliku metsamajandamise sertifitseerimissüsteemi PEFC standardi nõuded üle vaadata ja veenduda, et need on ajakohased ja rakendatavad. Seda tehakse nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil.
Rahvusvaheline standard uuendati aastal 2018 ja sinna tuli palju täiendavaid nõudeid, mida kehtivas standardis pole, seega uuenes läbivalt ka sellele tuginev PEFC Eesti standard. „Metsaomaniku jaoks muutub päris palju,” sõnas Rebane. Muudatusi on ainuüksi standardi struktuuris palju, sest aluseks võeti ISO süsteem, kuid bürokraatia osakaalu ja lihtsalt n-ö pabereid paberi pärast on tema sõnul püütud metsaomaniku jaoks vähendada. Pigem on eesmärk suunata metsaomanikku oma tegevust enam läbi mõtlema ning aina rohkem ja sisulisemalt tegelema liigilise mitmekesisuse teemadega.
Allikas: PEFC-Eesti
Standardi töörühm oli laiapõhjaline, sinna kuulus 30 organisatsiooni. Standardi töögrupi moderaatori ja metsaomaniku Gunnar Reinapu sõnul on rõhku pandud metsa kui ökosüsteemi säilitamisele ja suurendamisele. „Selles suunas on metsamajandamine kogu aeg liikunud. Neidsamu põhimõtteid, mida me uues standardis kirja oleme pannud, järgitakse paljuski juba praegu PEFC-sertifitseeritud metsades, aga nüüd oleme indikaatorite juures detailsemalt kirjeldanud, millest me metsaomanike hindamisel lähtume,” rääkis ta.
Standardi koostamisel kaotati muu hulgas näiteks varem kehtinud erisused suurtele ja väikestele metsaomanikele. Maa Elu palus metsaomanike jaoks tuua välja mõned peamised muudatused.
Olulise uuendusena on võimalik sertida ka mittemetsamaad, näiteks üksikpuid, istandikke ja poollooduslikke kooslusi. „Serti saab taotleda näiteks võsastunud põllu- või püsirohumaadele, kus on palju kasutatavat puitmaterjali, aga sellele puidule ei saanud seni panna külge sertifikaati. See loob täiendava võimaluse olukorras, kus jätkusuutlikku materjali vajatakse puiduturul aina rohkem,” selgitas Eve Rebane ja lisas, et kuna ka energia- ja soojatootjad peavad hakkama biomassi jätkusuutlikkust tõestama, on tegu tähtsa muudatusega.
Organisatsioonil, kes taotleb PEFC-sertifikaati, tuleb nüüdsest luua juhtimissüsteem. Metsaomaniku juhtimissüsteem peab sisaldama metsamajandamistööde kavandamise, korraldamise, tegemise ja tulemuste hindamise põhimõtteid.
Gunnar Reinapu sõnul on eesmärk, et metsatöid tegev inimene saaks töövõtete ja lõppeesmärkide osas metsaomanikult täpsed suunised. „Kui ootused ja põhimõtted suudetakse metsas töötavale inimesele suuliselt edasi anda, ei pea neid kirjalikult vormistama,” täiendas Rebane.
„Väikemetsaomanikul on siin kindlasti abiks ka grupisertifitseerimine, mis aitab mõne keerulisema nõudega hakkama saada. Aga väikemetsaomaniku juhtimissüsteem võib olla üsna lühike – ise planeerin, teostan ja vaatan tegevuse üle. Kui midagi on vaja muuta, teen järgmisel korral paremini,” tõi Reinapu näite.
Lisaks metsamajandamistööde keskkonnakaitseliste ja majanduslike mõjude hindamise põhimõtetele kajastub juhtimissüsteemis ka see, millised on kohaliku kogukonna vajadused ja ootused ning kogukonnaga suhtlemise põhimõtted. Viimast võib väiksem metsaomanik, kel tavaliselt suuri metsamajandamistöid ette ei tule, vahetu naabriga suheldes suuliselt teha.
Suurt rõhku on standardis pandud sellele, kuidas metsatööde tegemisel ja nende planeerimisel säilitada metsa kui ökosüsteemi hea seisund. Metsaomanik peab sõnastama põhimõtted, millega ta vähendab kohaliku ökosüsteemi kahjustamise riske. Kirja pandud indikaatorid suunavadki metsaomanikke tegutsema läbimõeldult. Serditud metsas peab olema tagatud struktuuride rikkus, nagu mitmerindelised puistud, samuti mitmeliigilisus. Näiteks ei peaks lageraiet tehes kogu alusmetsa puhtaks tegema. Sellega juba välistatakse mitmekesisus puudeliikide seas, need aga loovad vajalikke elupaiku,” selgitas Eve Rebane.
„Jättes alusmetsa kohati raiumata, saab raha kokku hoida – nii on selles peidus ka nutikama käitumise mõte. Et raiutud alal saaksid olemasolevad liigid uuesti levima hakata, tuleb enne teadlikult tegutseda ja neile jätta „saareke”, kus nad ilma oluliste häiringuteta eksisteerida saavad – metsaomanik peab muidugi teadma, millised liigid tal seal kasvavad ja kuidas neile elupaiku jätta. Ei tohi seejuures loomulikult unustada ka metsade majanduslikku aspekti,” lisas Reinapu.
Näiteks lageraiel soovitatakse jätta säilik- ja seemnepuud gruppidena koos teise rinde ja alusmetsaga. „Liikidel on nii võimalik sealt lihtsamini levida ja saavutada kergema vaevaga leviala osas varasemaga sarnased mõõtmed,” täiendas Reinapu. Säilikpuude grupis ei saa päike liiga teha neile samblikele ja taimedele, mis eelistavad varjulist kasvukohta. Grupis suudavad säilikpuud oma ülesannet paremini ja kauem täita. „Et metsas oleks struktuuride mitmekesisus tagatud, oleks eri vanuses ja seisundis puitu, näiteks jalal kuivanud puud ja tüükad, lamapuit, kõdupuit, kännud,” loetles Rebane.
Uus mõiste standardis on ka puhverribad. Eve Rebane selgitas, et on olemas kahte tüüpi puhverribasid, mida peab säilitama: looduslike veekogude ääres, et stabiliseerida veekogude kaldaid, tagada looduslik mitmekesisus ja loomade liikumiseks looduslikud rajad, samuti rabade ja põllumaade serva-aladel. „Eesmärk on, et oleks üleminekulist ala, sest on liike, mis vajavad poolmetsalist kooslust, et tagatud oleks ökoloogiline sidusus.”
Uus nüanss standardis on soovitus jätta metsa kasvama nektarit ja õietolmu pakkuvad taimed. „Mõned nektarist ja õietolmust toituvad putukad, näiteks erakmesilased, ei suudagi väga kaugele toituma lennata. Kui nende elupaiga metsas välja raiume, on see nende jaoks saatuslik,” põhjendas Reinapu.
Sealjuures on tarvis säilitada niiskeid sulglohke, neist ei tohiks metsamasinatega läbi sõita. „Sulglohkudesse saab putukatele ja lindudele jätta ilusa elupaiga ja ka struktuuriline element on olemas. Mets ja ökosüsteem on rikkam,” ütles ta.
Reinapu sõnul on väike murekoht siiski selles, et kõik metsatööd oleksid tehtud läbimõeldult. „Sageli jäetakse tammed, vahtrad ja pärnad alles, aga ei mõelda sellele, et neil oleks võimalik seal kasvada kauemgi kui sada aastat. Näiteks pärnal on vaja valgust, et ta hakkaks õietolmu ja nektarit tootma, mistõttu peab õisi moodustavad puud kasvama jätma metsasihtide, teede või ojade lähedale, et puu vähemalt poole võra ulatuses ka tulevikus valgust saaks. Kõik väiksed sammud peaksid olema mõtestatud, selge sihi ja pika vaatega,” võttis ta kokku.
Standardi avalikustamise protsess lõppes detsembris ja jaanuaris kogunes standardi töörühm, et üle vaadata ettepanekud. Kevadel esitatakse metsamajandamise standard rahvusvahelisele PEFC-le hindamiseks ja heakskiitmiseks. „Aga sellega paralleelselt plaanime teha infopäevi metsaomanikele,” sõnas Eve Rebane. Lisaks on metsaomanikele plaanis koostada juhendmaterjal, kuidas standardit paremini mõista ja seeläbi ökosüsteemi hoida.
Uut standardit hakatakse rakendama 2023. aasta jooksul või hiljemalt 2024. aastal.
