/nginx/o/2022/01/26/14328471t1hcf98.jpg)
On palju tähtsaid toitaineid, mida toiduga saama peame – mõned neist on hästi tuntud, näiteks raud või vitamiin C, kuid mõnd mainitakse harva, hoolimata asjaolust, et sellest tingitud puudust peetakse kõige sagedasemaks kilpnäärmehaiguste põhjuseks ning vaegus on endiselt 21 riigis rahvatervise probleem.
Sõnaga kilpnääre või kilpnäärmehaigus seostub enamikul inimestel teadupärast jood. See on õige teadmine, sest jood on tervisele esmatähtis mineraalaine, mida täiskasvanud inimese organism talletab umbes 15–20 milligrammi jagu. Lõviosa ehk 70–80% sellest hoiustatakse kilpnäärmes, kus joodi kasutatakse hormoonide tootmiseks. Just kilpnäärmehormoonide koostises on joodi peamised ülesanded ainevahetuse kiiruse reguleerimine, organismi soojusregulatsiooni ehk püsiva kehatemperatuuri tagamine, valkude sünteesimine, mis on vajalik laste kasvuks, nende normaalseks vaimseks ja kehaliseks arenguks, närvi- ja lihasefunktsioonide reguleerimine ning juuste, küünte ja naha normaalse arenemise tagamine.
Kestva joodipuuduse tagajärjel võivad tekkida tõsised terviseprobleemid. Täiskasvanul viitavad vaegusele kilpnäärme alatalitlusest tingitud struuma ehk kilpnäärme haiguslik suurenemine samaaegse kilpnäärmehormoonide hulga langusega. Lisaks kehakaalu tõus, suurenenud külmakartus, naha kuivus, juuste väljalangemine, üldine nõrkus ja väsimus. Lastel on joodipuudusest tingituna täheldatud kasvupeetust, vaimset alaarengut, üldist nõrkust, pungis silmi ja närvilisust. Rasedusaegne joodipuudus võib halvimal juhul põhjustada raseduse katkemise.
Kuna keha ise joodi ei tooda, peab see puuduse vältimiseks pärinema toidust. Kuigi joodi leidub maakeral palju, on see väga ebaühtlaselt jaotunud. Olenevalt asukohast on mullas erinevas koguses joodi, mis omakorda mõjutab sealt tulevate toiduainete joodisisaldust. Vaeguse riskirühmas on inimesed, kes elavad ja tarbivad peamiselt nendest piirkondadest pärit toite, kus nii joogivee kui ka mulla joodisisaldus on väike. Lisaks need, kes kestvalt liigtarbivad toiduaineid, mis sisaldavad joodi kilpnäärmesse ladustamist pärssivaid aineid – goitrogeene. Sellised toiduained on toores pea- ja rooskapsas, naeris, kaalikas ja rapsiseemned.
Jodeeritud sool on lihtne ja kättesaadav rikkalik joodiallikas. Poekettides saada olevate rikastatud soolade joodikontsentratsioon jääb vahemikku 5–50 mikrogrammi grammi kohta. Kuna soolaga ei ole hea liialdada ning täiskasvanu päevane soolatarbimine võiks jääda 5–6 grammi piiresse, tuleks poes valida võimalikult suure joodisisaldusega sool. Jodeeritud soola võid lisada valmis roale, et suurendada selle joodisisaldust. Ära lisa jodeeritud soola toiduvalmistamise ajal, st keevasse vette, sest kõrgel temperatuuril jood neutraliseerub ja organismile kasu ei too. Jodeeritud sool ei sobi hoidiste tegemiseks, kuna muudab viljad pehmeks ja võib tekitada ootamatuid keemilisi protsesse.
Merekalad, -annid, ja merikarbid on peamised loomset päritolu joodi sisaldavad toiduained. Merekalad (lõhe, tursk, kilu, räim) ja nendest valmistatud tooted, karbid (austrid, ranna-, süda-, kammkarbid) ja koorikloomad (krevetid, kalamari, krabid) on rikkalikud joodiallikad. Ka Eesti toidusoovitused rõhutavad nende toiduainete olulisust ning soovituste kohaselt võiks kala tarbida vähemalt kahel korral nädalas.
Meretaimed on teoreetiliselt rikkalikud joodiallikad – need imavad endasse joodi, mis merevees looduslikult esineb. Populaarne vetikas nori sisaldab joodi tagasihoidlikult ja seda võib soovi korral tarbida iga päev. Samas, mõnede merevetikate, näiteks pruunvetika, kombu ja kelpi joodisisaldus on väga suur, mistõttu võib nende sage söömine päädida joodi ületarbimisega. Sellepärast ei soovitata neid süüa rohkem kui kord nädalas, eriti raseduse ajal. Samas veidi vastuoluliselt tuleb ära märkida, et sama vetikaliigi erinevates testpartiides võib joodi kogus erineda mitukümmend korda. Sel põhjusel ei soovitata täistaimetoitlasel tugineda peamise joodiallikana meretaimedele.
Maismaataimed ei ole tavaliselt head ja usaldusväärsed joodiallikad, sest nagu eelnevalt mainitud, sõltub nende joodisisaldus kasvukoha mullas oleva joodi kogusest. Sellegipoolest võib joodi olenevalt taimede päritoluriigist leiduda leiva- ja saiatoodetes, keedetud kikerhernestes, pähklites ja seemnetes.
Eesti riiklike toitumissoovituste kohaselt on päevane soovituslik joodi tarbimiskogus täiskasvanul 150 mikrogrammi (see hõlmab ohutusvaru toidus leiduvate goitrogeenide jaoks). Raseduse ajal tuleks naisel joodi tarbimist suurendada 25 mikrogrammi ja imetamise ajal 50 mikrogrammi võrra, et katta suurenenud joodivajadus.
/nginx/o/2019/11/20/12752260t1h6ac5.jpg)