/nginx/o/2022/01/19/14317498t1h2420.jpg)
Põhja-Pärnumaa hobusekasvataja meelest läheb nende elu järjest hullemaks, Võrumaal hobuseid kasvatav naine tunnistab, et selline elu pole just roosiline, kus iseendalegi ei jõua palka maksta. Samas Järvamaal tegutsev hobusekasvataja kavatseb karja suurendada ja hakata ka eesti hobuseid kasvatama.
„Kui Eesti majandus on oma hinnatõusude ja koroonaga juba täitsa hukas, siis nüüd hirmutatakse veel ka sõjaga,” lausus Põhja-Pärnumaal hobuseid kasvatav Maila Kukk. Nii ta ei teagi, kas tasub enam varssu toota, viimati pole enam ostjaidki. Samuti hoiab ta hinge kinni, et lapsevanematel jätkuks ikka raha laste ratsutamistundide jaoks. Selliste mõtete juures annab ainsat kindlust teadmine, et selle talve elab veel üle, sest loomadele on ninaesine varutud, kuid edasine on tume maa.
Samas teab Kukk, et ükski hobusekasvataja ei saa päevapealt midagi pooleli jätta, pigem mõeldakse, kuidas kokkuhoidlikumalt edasi tegutseda. Nii jätkab temagi varssade tootmist, paaritamisel kasutab kokkuhoiu mõttes vaid oma karja eesti tõugu täkku ning ratsutamistundide hinda ei tõsta.
Seda enam, et praegu on hobuste hinnad üsna kõrged ja ostjateks on naise sõnutsi enamasti eestlased. „Ka soomlased tahavad meie väljaõpetatud hobuseid ja tahtjaid oleks rohkemgi, kui meil neid anda,” lisas ta.
Esmatähtis on hoida karjas piisaval hulgal ratsatunni hobuseid, sest koroonaajastu on juurde toonud tunnisõidu huvilisi. „Tullakse hobustega tegelema, trenni ainult sammu ja traavi sõitma. Lisaks lastele aina enam täiskasvanud ja selleks, et pingeid maandada,” teadis ta. Kuna stressis inimesi on aina rohkem, ei taha ta oma teenuse eest kuidagi rohkem raha küsida. Palgatööl käijana ta teab, et töötasu pole tõusnud. „Tean, et peaksin tõusnud elektri- ja kütusehindade juures tõstma ka ratsatunni hinda, aga kas siis lapsevanem leiab selleks raha või on see esimene kokkuhoiukoht, ja nii tõuseb oht, et enesetappe tuleb veel rohkem. Ma ei taha seda,” lausus ta.
/nginx/o/2016/02/17/5055527t1h589f.jpg)