Nädala mõte: ootame vastuseid

Oma perele toidu kasvatamine on järjest rohkem au sees. Foto: Laura Oks

Paar viimast aastat on olnud erakordsed – juhtunud on nii palju, et kõik pole meeleski. Kui eelmise aasta lõpus küsisin siinsamal leheveerul, kas see on meie põlvkonna sõda, siis praegu tundub, et sõda pole veel alanudki.

Oli lootus, et uus aasta toob leevendust, selgust ja rahu. Tagantjärele vaadates tõi aasta 2021 aga paanikat ja segadust juurdegi. Kui nüüd uude aastasse vaadata, ei tundu sealgi midagi ootamisväärset. Kõige turvalisem tundub elada üks päev korraga, plaane teha ei julge ja varsti kaob julgus unistadagi.

Esiteks läheb kõik muudkui kallimaks. Elektri- ja gaasihinna plahvatuslikku tõusu juba nägime, nüüd on ees kõik muud tõusud, kaasa arvatud toiduhinna tõus. Põllumehed ja toidutootjadki on sunnitud sisendite hindade tõusu juures hindu kergitama. Eks sisendite hinnatõus tulebki kogu rahva peale ära jagada. Statistika järgi kasvab heas hoos ka Eesti keskmine palk, kuigi paljud sellest osa ei saa. Ja kui saavadki, sööb inflatsioon tõusu kohe ära.

Ka maailmas on olukord ärev – loeme uudiseid, kuidas Venemaal koonduvad tankid Ukraina piiri lähistele, meie enda lähinaabrite riigipiirid on migrantide tõttu terava tähelepanu all.

Kuidas suure murekoorma all siis vastu pidada? Maaeluminister Urmas Kruusega intervjuud tehes jäi kõrva üks tema mõttekäik Eesti taasiseseisvumise ajast. Kui sinnani rabasid inimesed lisaks palgatööle ka põldu pidades ja loomi kasvatades tööd teha, siis pärast taasiseseisvumist hakkas kaup rohkem liikuma, piisas ühest töökohast, et peret ülal pidada. Enam ei olnud vaja peedipõldu rohida ega sigu kasvatada.

Mõtlen, kas hakkame ehk n-ö juurte juurde tagasi minema. Kas just suure peedipõllu näol, aga oma perele juurviljade kasvatamine on taas üha rohkem au sees. Võiks ju maal elades seagi võtta, aga ühe-kahe looma pidajale on nõuded nii karmid, et sellest bürokraatiast närib end läbi vaid oma ala asjatundja. Vähemalt kanu, kes mullu kevadel ülipopiks said, saab muretult pidada. Ka linnas.

Aga tuleb loota, et aasta 2022 saab vastuste aastaks. Kas koroona hakkab lõpuks järele andma, kui kõrgele ja kaugele hinnatõus ulatub, mis saab palkadest, kuidas laabub idapiiril toimuv, kas Eesti toidutootja suudab raskustele vastu panna, mis saab Eesti metsast, mis suuna võtab linnugripp, kas mahetootjate seis läheb paremaks... Küsimusi, millele 2022. aastal vastust oodata, jagub kuhjaga.