Põllumehe aastaring oli tänavu ekstreemne

Taimede talvitustingimused kujunevad välja temperatuuri ja lumikatte kombinatsioonina. Agrometeoroloogia vaatluskoht Kuusikul veebruaris 2021. Foto: Taavi Võsa

Detsembris on kombeks teha tagasivaade möödunud aastale. Meie vaatame tagasi agrometeoroloogia seisukohalt. Põllumehe aastale panevad alguse juba eelmine sügis ja talv ning sealt oma mõtisklust alustamegi.

Taimede talvitusperiood 2020/21 algas sooja sügisega ja alles detsembri keskel langes ööpäeva keskmine temperatuur alla nulli, miinimumtemperatuur maapinna lähedal kuni miinus kümne kraadini. Mulla külmumise piir ulatus Jõgeval ja Kuusikul detsembri keskel 18–19 sentimeetrini, kuu lõpuks sulas maapind taas. Klimaatiline talv algas enamikus Eestis detsembri lõpus. Lääne- ja kohati Lõuna-Eestis tekkis püsiv lumikate jaanuari alguses, saartel jaanuari lõpus. Lumi sulas Lääne-Eestis 15. ja ida pool 24. märtsiks. Temperatuurilt oli talv kliimanormi lähedane. Lumikate kujunes valdavalt üsna paksuks, kattes kogu Eestit jaanuari esimese dekaadi lõpust kuni veebruari teise dekaadi lõpuni. Muld püsis lume all vaid pindmiselt külmununa (Jõgeval 3–10 cm). Talvituvatele viljadele sobisid need tingimused hästi – õhuline lumi kaitses külma eest, avaldamata taimedele liigset survet. Maapinna lähedal lume kohal langes temperatuur ka alla –30 kraadi, püsides mullas paari miinuskraadi piires.

Märtsi lumi tegi kahju

Veebruari lõpp ja märtsi algus tõid kaasa kevadised olud, sulasid lumi ja maapind. Meie põldudel tulid lumikatte alt välja rohelised hästi võrsunud taimed. Märtsis sadas pehmele maale aga raske lumekiht, mis Ida- ja Lõuna-Eestis jäi maha mitmeks nädalaks. See lõi soodsa keskkonna taimehaiguste arenguks. Talinisu alustas kevadist kasvu pärast lume lõplikku sulamist siiski üsna heas seisukorras, talirukis sai tugevamaid seenkahjustusi. Rapsipõllud said märtsis-aprillis ja mai alguseski külmakahjustusi, õnneks taastub raps sellisest lehtede kahjustusest hästi. Talivilja kasv ei olnud aprilli lõpu külmema perioodi saabumisel veel nii aktiivne, et öökülmad oleksid liiga teinud.

Esimene kevadine soojalaine 12. aprillil tõi suuremas osas Eestist kaasa kevade alguse: keskmine õhutemperatuur üle 5 °C, vaid saartel, rannikul ja Kirde-Eestis jäi see venima. Aprilli lõpp ning mai kujunesid heitlikuks ja jahedaks, ühe soojema perioodiga mai keskel. Jaheda ilma tõttu võttis mulla soojenemine kauem aega, koos maikuu tugevate sadudega muutis see suviviljade külviaja keeruliseks. Taliviljade jaoks ilmastik aga sobis.

Juuni algus tõi kaasa soojad päikesepaistelised ilmad. Üleminek suvele (temperatuur üle 13 °C) toimus valdavalt 1. juunil, et 3. juunil teha ruumi südasuvele (üle 15 °C). 15. juunist hakkas ilm soojenema üha kiiremas tempos ja edasi valitses üle kuu aja järjest väga kuum ilm. Jõgeval küündis temperatuur üle 30 kraadi 11 päeval, maapinnal näitasid meie põllutermomeetrid üle 50 kraadi. Kuumus tõmbus augustis küll tagasi, kuid kokkuvõttes oli suvi jahedast augustist hoolimata rekordiliselt soe.

Juuni-juuli olid lisaks kuumusele kuivad – juunis sadas Eesti keskmisena 44%, juulis 75% normist. Kuna sademed esinesid äikesevihmadena, siis erines nende hulk üle Eesti märgatavalt. Suvekuud hinnatakse ohtlikult kuivaks, kui sademete hulk on alla 35% vastava kuu normist. Juuni oli ohtlikult kuiv Jõgeval, Jõhvis, Narvas, Pärnus, Ruhnus, Tiirikojal, Toomas, Türil, Viljandis ja Väike-Maarjas. Juulis sadas ohtlikult vähe Tartus. Augustis algasid lõpuks oodatud sajud, mis muutsid kolme kuu kokkuvõttes kuiva suve märjaks. Augustis sadas mitmes piirkonnas normist kaks korda rohkem.

Kiire areng ja lõpp

Meie kliimas on ebatavaline, et kõrge temperatuur püsib nii pikka aega järjest. Taimekasvuhooajale tähendasid sellised tingimused kiiret arengut ja lõppu. Juuli lõpuks oli kasvuperioodil efektiivseid (üle 5 °C) temperatuure Jõgeval kogunenud 1120 °C – soojuslikud tingimused olid selleks ajaks keskmisest 20 päeva jagu ees. Aprilli algusest augusti lõpuni kogunes efektiivseid temperatuure Eesti keskmisena 1440 kraadi. Jõgeva katsepõldudel saabus talirukki piimküpsus 25. juunil, vahaküpsus 5. juulil. Talinisu piimküpuseks märgiti 21. juuni, vahaküpsuseks 5. juuli, kuid nisu iseloomustasid piimküpsusest alates vahaküpsuse tunnused. Suviodra piimküpsus saabus Jõgeva katselapil 5. juulil, vahaküpsus nädal hiljem. Nii töötasidki kombainid põldudel juba juuli keskpaigas.

Statistikaameti andmetel jäi 2021. aastal põllukultuuride saak mullusega võrreldes keskmiselt 20% väiksemaks. Peamiselt kahjustas saaki põuane suve algus. Terad ei jõudnud niiskuse puudusel täituda, pärsitud oli kartuli mugulate moodustamine. Paremad saagid kujunesid raskema lõimisega muldadel. Kuumusest kannatasid rohkem suviteraviljad, kuna kõrge temperatuur valitses nende loomise ja õitsemise ajal. Taliteraviljad alustavad kasvu ja arengut varem, nende jaoks oli kuumalaine alguseks kõige kriitilisem aeg läbitud. Tõeliseks staariks osutus taliraps, mille saagid ületasid kohati talinisu saake.

Sel suvel realiseerus Eestis olukord, millega klimatoloogid on juba mõnd aega n-ö ähvardanud: kuum ja kuiv ilm taimekasvuperioodil. Kriitiline on just erakordselt kõrge temperatuur ja väike sajuhulk samal ajal. Kas võime seda suve pidada ekstreemseks? Jah, meie kliimas kindlasti. Kas võime oodata selliste suvede kordumist? Jah, tõenäoliselt. See ei tähenda, et järgmine või iga suvi selline tuleb, aga kuivi ja kuumi „laineid” hakkab ilmselt sagedamini esinema.