:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
/nginx/o/2021/12/27/14280149t1hb598.jpg)
Puhvis tihased kütavad ühtevalu toidumaja ja härmas puude vahet. Hommikul, kui varavalges puid tooma lähen, pudeneb neid sulepalle kõikjalt tuulekasti aukudest ja garaažiuksest, pole aimugi, kus nad sinna sisse saavad.
Üks hallide määrdunud põskedega rasva-ants on ilmselt korstnas magamas käinud. Aga selgel valgel lumel on ka värsked lumeinglid, nende jätja, harakas, istub oma küütleva saba ja kohevile paisutatud lumevalge sulejopega lodjapuu otsas ja viskab aegajalt mõne kätsatuse varblastele. Vaid rongad tulevad ikka metsast oma rõõmsa kronksatuse saatel ja teevad kahekesi taevalaotuses tireleid.
Jäljetu mets
/nginx/o/2021/12/27/14280140t1h4e45.jpg)
Jõulu teisel pühal käisime trummiringi rahvaga Tarakvere allikal soovimünte vette heitmas ja puudele pehmeid villast vilditud nõiamärke jätmas. Küllap neist villatuustidest saavad peagi mõne linnukese ööbimispesas või oravapoisi puuõõnes pehme ja soe talvesoojustus.
Aga talvise allika soojus ja pehme veemaitse teeb inimese meele rõõmsaks. Silmile praeguses pakases seda panna ei julgegi. Lund on metsas aga nii palju, et isegi loomad püsivad paigal. Kui muidu viib allikale tugev trambitud loomarada, siis praegu oli ümber vaid jäljetu mets. Nii vaikne, et puu otsast lume kukkumine kostus suure mürtsatusena.
“Kas Riia linna tahad näha?”
Aga jõululaupäeva saun oli seekord eriline. Pole ju sel ajal õues tavaliselt puhast valget lund kuhu jõuluingleid tehes oma muremõtete raske koorem heita. Aga lumi kõrvetas sel aastal, sõna otsese mõttes kõrvetas, sest sadanud lumi oli külm kui kurat. Ja tagasi tuppa saamine keeruline – ei tohtinud unustada, et palja käega metalllinki puutuda ei tohi, muidu oleks lingile jäänud ka muist peonahka.
Aga lumi kõrvetas sel aastal, sõna otsese mõttes kõrvetas, sest sadanud lumi oli külm kui kurat.
See on just selline ilm, mil vanasti vanemad lapsed noorematelt küsisid: “Kas tahad Riia linna näha?” Ja siis soovitasid otseühenduse rajamiseks keel vastu raudposti panna.
Jõuluõhtusöök metsas
Loomad tunnetasid paremini kui inimilmaennustajad selle paksu lume tulekut ette. Mu tütre tagametsas oli ilves korraldanud metsarahvale püha jõululaua. Valgele linale laotanud laiali metskitsesoku, söönud ise ja pakkunud ka rebaseonule. Isegi rongaemand sai nokapoolist, laud oli lõpuks väiksemate vellede poolt nii puhtaks pühitud, et vaid jälje-külalisteraamatust sai lugeda, kes pidusöögist osa olid saanud.
Muideks, kas panite tähele, kuidas lumi praegu sädeleb ja krudiseb. Krudisema hakkab ta alles -8 kraadi juures.
Väike rebane ja suur jänes
/nginx/o/2021/12/27/14280142t1h8627.jpg)
Põdrad on otsekui naelutatud männinoorendikesse ja ampsavad aastavahetuse roaks mõnusalt lõhnavaid männivõrseid. Inimsegaja ilmumisel tõstetakse vaid korraks suured kõrvad lokaatoritena üles ja seejärel krõmpsutatakse rahulikult edasi. Kitsede kahlamisteed on kohati juba kõhujälgedega, rebane eelistab liikuda lahtiaetud autoteedel, sealsamas silkab ka jäneseisand.
Nii saamegi praegu selge pildi, kui suur on ikka muinasjuttude kangelane rebane ja kui väike ikka tema võistumees jänes ja kas väiksel rebasel ja suurel jänesel metsas mõõtudes üldse vahet on?
Aga kel rabamatk või metsarännak ees, siis saab praeguse pakasega hoomata, kui suur on loomade eelis inimeste ees ja see, miks loomanahksed kasukad head on – naftast toodetud plastjopedes on ju külm.
LASTELE: Pähklimängud
Küllap on rannarahval kotipõhjas sarapuupähkleid, mida lastele jõuluks kinkida. Ja kui on lapsi rohkem, siis võiks neile ka ühe mängu õpetada, mis käib nii: üks lastest võtab kummassegi pihku 2–3 pähklit ja teine püüab ära arvata, mitu seal on. Kui arvab õigesti, siis saab pähklid ja arvamisõiguse taas endale. Kui ei, arvab teine. Kui kuhi koondub lõpuks ühe lapse taskusse, siis võib ta oma sõbrale pakkuda võimalust pähklitange naksutades need koos ära süüa või pähkleid taas pooleks jagades otsast alustada.