/nginx/o/2016/04/08/5241923t1h9dd7.jpg)
/nginx/o/2021/12/15/14261699t1h0f5f.jpg)
„Öeldakse, et kaks asja on elus kindlad – surm ja maksud. Eesti riigis on kolmas ka. Hästi madal piimahind,” sõnas tänavu põllumajanduse tippjuhiks valitud Avo Kruusla.
Avo Kruusla nimetas korduvalt, et on arvude inimene. Ka erakorraliselt piimakarja- ja seakasvatajatele eraldatud toetusest kõneldes haaras telefoni ja kalkuleeris ajakirjanikule selgitamiseks välja, et lehmakasvatajatele on saadav toetus piimakarjas ühele lehmale vajaliku soola raha, 30–50 euro ringis, seega sisuliselt võib seda pidada riigi žestiks. „Kas see päästab põllumeest? Ükskõik, kellega räägid, võlgnevus ühe lehma kohta on mitu korda suurem,” lisas ta.
Kruusla kordas aastaid tagasi raadiointervjuus öeldud mõtet, millele seni alla kirjutab – toetused on kahe otsaga kepp, kunagi ei tea, kumma otsaga vastu hambaid saab.
„Kui makstaks õiglast hinda, poleks meil mingeid toetusi vaja. Iga abi annab märku, et riik on aidanud ja te peategi oma toodangu odavalt käest andma,” põhjendas ta.
Põlvamaal Põlgaste külas asuv Kaska-Luiga talu, mis kannab edasi Kruusla vanaisa talu nime ja kus haritakse teiste seas ka vana talu maid, koosneb nüüdseks kolmest ettevõttest: Kaska-Luiga OÜ, Hurmi Agro OÜ ja AT&MK OÜ. Esimest juhib Avo Kruusla, teist poeg Marek ja kolmandat tütar Angeelika. Kokku annavad nad tööd 61 inimesele, hoolitsevad 1100 lehma ja 1000 mullika eest ning harivad 2600 hektarit põllumaad.
Küsimusele, kui ettevõttel olekski ainult piimakari, kas nad praegu üldse jätkaksid, vastas Kruusla: „Minu jaoks on lehm Eesti riigi areng. Eesti piimakari on üks Euroopa parimaid, kuid aretustöö tulemused poleks nii säravad, kui juba meie esivanemad ei oleks sellega kahe sajandi jooksul tegelenud. Kõike seda prügikasti visata on vastutustundetu.”
Töö pole karistus
Talus tegeletakse lisaks piimakarja- ja viljakasvatusele ka aretustööga ning praegu on Eesti mullikal Kruusla sõnul maailmas nii tuntus kui ka hind: Kaska-Luiga, Hurmi Agro ja AT&MK mullikaid on Maltal, Gruusias, Tatarstanis, Ukrainas, Türgis, Usbekistanis ja veel paljudes riikides.
Kuidas aga õnnestus, et ka lapsed on tegusad põllumajandusvaldkonnas? „Lasime lastel magada hommikuti nii kaua, kui und oli,” kostis Kruusla. Lapsed tulid ja aitasid alati, kui vaja. „Aga kohustust, et enne ujuma või sõpradega mängima ei saa, kui mõni töö tehtud, meie peres ei olnud.” Tööd sunniga vastumeelseks teha ei tohi.
Kruusla meenutas, kuidas poeg Marek oli sõbraga talu kombainis, mida juhtis sõbra isa. „Nägin, et kombain peatub ja mulle viibatakse. Tõstsin kaks magavat poissi kombainist välja oma autosse edasi puhkama.” Kombainis olles ei tunnistanud poisid aga väsimust hetkekski – selleks oli liiga põnev.
Põllumajandusvaldkonnas on Avo Kruusla tegutsenud juba peaaegu 50, omal käel 30 aastat.
Kuigi ametid Väimelas suurfarmi juhatajana ja näidissovhoostehnikumi vanemzootehnikuna ning hilisem juhtivtöötaja ja ettevõttejuhi töökogemus võimaldanuks kena palga ka mõnes teises ettevõttes või hoopis teisel alal, otsustati koos kaasaga siiski sel pöörasel ajal, kui eraettevõtlust alles üles ehitati, 1991. aastal tagasi Kaska-Luiga tallu tulla.
/nginx/o/2021/12/15/14261700t1h45cc.jpg)
Küsimusele, kui erinevad on tööpäevad praegu ja siis, kui oma ettevõte alles alustas, vastas ta nii: „See jutt ei meeldi kellelegi. Me oleme kunagiste Eesti talude osas veidi nostalgilised ja idealiseerime neid. Vanaisa ütles selle kohta nii, et kui sulane pani vesti selga, tõmbas saapad jalga, sidus räti kaela ja läks jaanipäeva pidama, võttis tema reha ja läks loogu kokku panema. Tema oli peremees. Eks me taastasime sama olukorra ehk pärisorjuse. Tööd oli 24/7 ja 365+1 päev,” muheles ta.
Kõigepealt tuli ehitada, seejärel, kui juba kari, kell neli ärgata ja lüpsma hakata. Isegi kui varasemast oli teadmisi nagu Kruuslal, vajas alustamine ikka usku, et asjal on tulevikku. „Usku eraomandisse ikka oli,” kinnitas ta.
„Meid käisid 1990. aastatel õpetamas rootslased, sest ega meil ju kogemusi polnud,” meenutas algusaegu abikaasa Galina. „Kui läksime ise Rootsi, saime aru, et pole mõtet lollilt rügada, saab ka lihtsamalt. Sealt hakkaski kõik pihta,” lisas Avo Kruusla. „Aga Eestis oli areng väga kiire ja rootslased hilisematel külaskäikudel ainult imestasid. Lõpuks õppisid meilt, sest meil oli varasem suurtootmise kogemus,” rääkis Galina.
Abikaasa Galina iseloomustas Avo Kruuslat lausega – tuhat mõtet minutis! „Aga Galina on see, kes tuhandest mõttest ühe targa leiab,” lisas abikaasa Avo kõrvalt. Ilma kaasa abi ja toetuseta poleks seni tehtut sellisel moel kindlasti sündinud.
Kruusla sõnul on just abikaasa Galina see, kes sai ühtviisi hakkama nii piimakarja töö juhtimise kui ka sellega, et laste koolitükid olid jälgitud ja kodu hoitud. Kõigele lisaks läks Galina siis, kui lapsed juba kõrgharidust omandasid, ka ise Eesti Maaülikooli õppima. „Nii kangeid naisi, kes suudaksid kõike seda suure ettevõtte kõrvalt teha, annab ikka otsida,” ütles ta.
Igaüks on spetsialist
„Meil on kõik oma ala spetsialistid,” tunnustas Avo Kruusla lautades ringkäiku tehes oma töötajaid. Kolme firma peale on tööl 61 inimest, neist kümmekond ukrainlased, ülejäänud on kohaliku taustaga.
„Kui tahad osta tehnikat või maad, lähed panka. Tehnika saad Saksamaalt, lüpsiseadmed Rootsist. Paremat seemet põllule või tõuparanduseks vajalikku spermat saab sisse osta, aga töötajad on kohalikud inimesed,” arutles Kruusla. Oluline märksõna meeskonna loomisel on targalt tehtud erialakoolitused. „Meie meeskonnas on ühed Eesti parimad tegijad. See on selle ettevõtte fenomen,” kinnitas ta.
Vajadusel on töötajatele ka appi mindud. „Oleme ikka rääkinud, et kui laenu võtta, võtke pangast, ja et pangast laenu saaks, ei tohi enne SMS-laenu võtta. Ent vahel eksivad ka väga targad inimesed.” On juhtunud, kus inimese jalule aitamiseks on tulnud kohtutäiturite nõudeid välja osta ja koostada töötajatele laenuleping. „Nii kaob paine ja stress ning inimene saab tagasi oma väärikuse ja vabaduse,” ütles Kruusla.
Tunnustus põllumeestele
Mitmed põllumehed on öelnud, et esimest korda ollakse seisus, kus peab oma tegevust ühiskonnale justkui õigustama. Mida arvab sellest Avo Kruusla?
Tippjuht vastas aruteluga: „Kaska-Luiga talu maadel on tehtud Kevadtormi ja õppust Okas. Kevadtormi pidulik rivistus oli pärast Põhjasõda (Erastvere lahing – toim.) suurim sõjaväekogunemine nendel põldudel.”
2014. aasta mais toimunud Kevadtormi ajal sai ta ka prints Harry kopteriplatsi tarbeks oma heinamaad niita.
Ühe varasema õppuse ajal küsis Kruusla praeguseks kindralmajori auastmes Indrek Sirelilt, et kui aastal 1995 polnud meestel õigeid relvi ja väljaõpegi kehvem, siis millal oli julgeolek parem, kas siis või sel hetkel.
Kindralmajor arvas õigesti, et see oli konksuga küsimus. „Aastal 1995 oli igas talus kartulimaa, laudas siga ja keldris toit. Täna, kui sissisõdalane sööb eidekese külmiku tühjaks, on homme eideke surnud, ülehomme sissisõdalane,” pole toidujulgeolek tema sõnul sugugi tühi sõnakõlks.
„Mida vähem jääb maale inimesi, seda halvem on julgeolek. Eelmine aasta näitas, mis olukorras me oleme, kui piirid lähevad kinni ja oleme muust Euroopast ära lõigatud.”
Avo Kruuslat on tunnustatud parima piimakarjakasvataja tiitliga, tunnustust on ettevõttele toonud ka tõuloomad. Mida arvab ta aga tippjuhi aunimetusest? „Ma isegi ei tea, mille eest see tuleb,” vastas ta ja arutles, et Kaska-Luigas on kõik investeeringud tehtud viimastel aastatel kas omavahenditest või panga abil, investeerimistoetust kasutas talu viimati 2005. aastal. „Maksame maksud, saame öösel rahulikult magada. Toodangunäitajad on head.”
Küll on aga tippjuhi tiitel midagi, mis ehk aitab au sisse tõsta kõigi põllumeeste tööd. „Kui foorumitel käia, siis hallpäid ja vana kaardiväge jääb vähemaks, tulevadki peale noored. Nemad on juba klass omaette. Eesti põllumajanduse praegune areng ei sõltu valitsusest või võimust. Eesti põllumajanduse võib hävitada ainult haritud kaadri puudus – ei põud, vihm ega riigikord. Eesti põllumajanduse areng on puhtanisti põllumeeste ja nende järeltulijate saavutus. Seda peabki riik tunnustama,” võttis ta kokku.